Maie Kalda: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1711 baiti ,  10 kuu eest
* Tagantjärele olen püüdnud ära arvata, miks lugesin rohkem algupärast kui tõlkelist uudisproosat. Olid ju olemas Nobeli laureaatide ja Põhjamaade sari. Asi oli ehk 1930-ndate tõlkekirjanduse keeles: see oli üldjuhul eesti kirjanike omast kehvem. Praegu on asjalood vastupidiseks pööranud ja me ei jõua küllalt kiita professionaalsete tõlkijate virtuooslikkust ning tööeetikat. Siis aga — puine, hooletult kiirustav, kohmakate tõlkevastete ja võõrapärase süntaksiga. Mõttepause tuli pidada isegi ainult lausungi elementaarseks mõistmiseks. Et seesugust teksti küündimatuks hinnata, piisas loomulikust keeletundest. (lk 24)
* Peaaegu iga tööd saab endale huvitavaks teha. (lk 29)
* Näiteks luule analüüsi mõttekusse, isegi võimalikkusse ma ei usu tänapäevani. Luule räägib keeles, mida ei oska keegi ega miski peale tema. (lk 32)
* Olin just teinud ülikoolis marksismi riigieksami Reimani nimelisele õppejõule, keda hüüti Kummkäeks. See oli Julk-Jüri moodi, tavatses öelda, et armas laps, mis te võltsite, sellel Lenini teose leheküljel ei seisa mitte "ja", vaid "ning". (lk 34)
* Kuna mina tahtsin teha tööd kriitikast, siis oli üheks eksamiks terve eesti kriitika ajalugu ja teiseks ajajärk, kuhu ma kavatsesin maanduda - Eesti aeg või, nagu tollal nimetati, kodanlik Eesti. Ülikoolis olime saanud selle perioodi kirjanduse alal väga vähe õppust: neli n.-ö. punast luuletajat - Barbarus, Kärner, Alle, Semper, natuke Lutsu ja Tammsaaret. Muud peaaegu ei olnud. (lk 35, jutt 1950ndate teisest poolest)
* Ma olen hiljem entsüklopeediate erinevate väljaannete jaoks eesti kirjandusest artikleid tehes akadeemilist kirjanduslugu [EKBL] kasutanud ja ütleksin, et I ja IV köide on küllaltki kasutatavad. Et kõige kiuste on õnnestunud päris palju olemuslikku edasi anda. Kuigi tühi pada seal kõrval kogu aeg kõmiseb ja kuigi kehtisid sellised proportsiooni reeglid, et Gailitist ei tohtinud pikemalt kirjutada kui näiteks Kärnerist. (lk 44-45)
* Järgmise kirjandusloo tegijail on meie raamatust vähemalt materjali võtta ja korralik bibliograafia. Karl August Hermanni kirjanduslugu on palju naerdud, aga ikka läheb teda aeg-ajalt vaja. Ideoloogilise hinnangu kramp on kahjuks Eesti Vabariiki kaasa tulnud. Räägitagu pealegi, et väikerahva kirjandus on poliitilisem kui suurte oma, aga niiviisi, krambis olles, jääme vaeseks ja nälga. (lk 47)
 
==Välislingid==