Maie Kalda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
70. rida:
* Ma olen hiljem entsüklopeediate erinevate väljaannete jaoks eesti kirjandusest artikleid tehes akadeemilist kirjanduslugu [EKBL] kasutanud ja ütleksin, et I ja IV köide on küllaltki kasutatavad. Et kõige kiuste on õnnestunud päris palju olemuslikku edasi anda. Kuigi tühi pada seal kõrval kogu aeg kõmiseb ja kuigi kehtisid sellised proportsiooni reeglid, et Gailitist ei tohtinud pikemalt kirjutada kui näiteks Kärnerist. (lk 44-45)
* Järgmise kirjandusloo tegijail on meie raamatust vähemalt materjali võtta ja korralik bibliograafia. Karl August Hermanni kirjanduslugu on palju naerdud, aga ikka läheb teda aeg-ajalt vaja. Ideoloogilise hinnangu kramp on kahjuks Eesti Vabariiki kaasa tulnud. Räägitagu pealegi, et väikerahva kirjandus on poliitilisem kui suurte oma, aga niiviisi, krambis olles, jääme vaeseks ja nälga. (lk 47)
* Mulle meeldib intertekstuaalsus. See pole kauge klassikalisest komparativistikast ja allikakriitikast, millega professor Suitsu koolkond alustas ärkamisaja kirjanduse metoodilist läbitöötamist ja mis sobibki ehk üsna hästi tervele eesti kirjandusele, kus on ju niipalju sekundaarseid loomeimpulsse, teadlikke ja ebateadlikke laene suurematest kirjandustest. Allikakriitika kollitas "plagiaatide paljastamisega", ja mitte ainult Lauluisa, Kirjaneitsit ja Postipapat. Toonaste arusaamade juures tähendas see loomingulist nullimist ja selle ees värises isegi tema paavstlik kõrgeausus Tuglas. Intertekstuaalsus, rahuldudes allikate tuvastamise, tüpoloogiliste sarnasuste ja paralleelsuste osutamisega, on laenud legaliseerinud, nähes nendes mitte kuriteo koosseisu, vaid kunstide loomulikku universaalset elamisviisi. (lk 57)
* Iseenda puhu] olen ammu märganud (mis kehtib arvatavasti ka laiemalt empiiriku tüüpi uurijate kohta), et teema ja tööhüpoteesi püstitamine ei alga meetodist ega teooriast, vaid ootamatust leiust algallikas - mõnest kujundist vms. teoses eneses ja/või selle retseptsioonis. Induktsioon on primaarne, kuna teooria ei ole tunnetuse eesmärk, vaid abivahend, tööriist konkreetse kirjandusnähtuse (kui subjekti) paremaks tunnetamiseks. Prillid või luup, mitte silmad. (lk 58)
* Kirjanik on inimese tundjana targem ja eetilisem kui psühholoog. Tema meetodid on ausamad. Kuidas ta ka oma tegelaskujusid ei fabuleeriks ~ sünteesiks ~ elust maha kirjutaks jne., tema ei konstrueeri suletud süsteeme, mille lahtritesse klassifitseeruks terve inimkond. (lk 59)
==Välislingid==
| |||