Jultumus: erinevus redaktsioonide vahel

{{toimeta}}

 

<poem>

Kui kaua õelad,

* [[Psalmid]] 94: 3-4

 

* Jultumus, [[keelepeks]] ja [[enamus]] on meie poolt. Mis meil veel vaja on?

** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], Loomingu Raamatukogu 28/1972

 

* Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, [[filosoof]]ideks, teoloogideks, [[poliitik]]uiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. [[Tsensor]] on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust [[pühak]]u ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad [[ametnik]]el täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ''[[idee]]sid'' – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.

** [[Karl Marx]] [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]

 

* Hapra [[liblikas|liblikana]] oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele.

** [[Ene Mihkelson]], "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

 

* Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.

** [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020

 

* 92. Sest see, kes mõtleb, et piiramatu [[võim]] puhastab inimeste [[veri|vere]] ja parandab inimloomuse alatuse, ei pea vastupidises veendumiseks tegema muud kui lugema kas selle või mõne muu ajastu [[ajalugu]]. See, kes on jultunud ja ülekohtune Ameerika [[mets]]ades, ei toimiks arvatavasti kuigivõrd paremini ka [[troon]]il olles, kus õpitud [[tarkus]] ja [[religioon]] võivad aidata õigustada kõike, mida ta oma alamatele teeb, ning [[mõõk]] vaigistab kiiresti kõik need, kes söandavad tema tegudes kahelda.

** [[John Locke]], "Teine traktaat valitsemisest", tlk [[Alar Kilp]], Akadeemia 4/2007

 

* Kui sul on valida ainult vale ja häbematuse vahel, siis vali häbematus; kui aga tuleb valida vale ning [[julmus]]e vahel, siis vali vale.

** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007

 

* [[Valgus]] oli oma matemaatilise [[kuulekus]]ega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi [[valgustus]]eks.

** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077

 

* Rufinide aias oli kaks [[roos]]ipõõsast, üks punaste, teine [[valge]]te õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi [[vooruslikkus|vooruslik]] proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta [[süütus]]ega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)

** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", V peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961

 

* Tema ainus kujutlus [[õiglus]]est oli see, et temal peab olema õigus; tema ainus kujutlus [[valitsemine|valitsemisest]] oli häbematu lihtrahva vihane pommitamine.

* [[Vana]] daam, kelle mälus oli väga pikk rida lahkunud majateenijaid, põlgas üle kõige häbematust ja ninakust, mis tema kogemuste põhjal tähendasid kõnelemist enne kõnetamist ja tema nõudmiste ennetamist, mis võttis temalt mõnu küsida, miks neid polnud ennetatud.

** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]", tlk [[Valda Raud]]

 

[[Kategooria:Psühholoogia]]