Erinevus lehekülje "Sirpa Kähkönen" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
* Alles järgmise aasta alguses tuli Tolja minu jutule, viis mind paleest [[lumi]]sesse parki ja sosistas seal, et Galkin istub kinni.
:Kui küsisin, miks, kehitas Tolja õlgu ja ütles, et kes seda teab ja et mis ajast on inimese kinnipanekuks mingit põhjust tarvis. (lk 182)
* [[Sõprus]]est, seltsimehelikkusest ja rahvusest sai poomisnööri [[silmus]] inimese kaelal. (lk 183)
* Liteinõi. Tumedad, aja kaunistatud fassaadid, trepikojad, õuede räpased sillutised, kivist [[öökull]]id, väänlevad [[taim]]ed, sambad, pragunenud pahtli imelised atlased. Salajased [[tee]]d läbi kvartalite, päikese [[suudlus]]ed telliskivimüüridel, augud taevas majade sügavike kohal. (lk 210)
* Klara ütles talle ükskord, et [[nauding]]u needmine oli [[Tolstoi]] kõige suurem [[viga]]. Et inimene peab saama kogeda õndsust, et ta mõistaks, mis on inimestele ühine, ja ei tõstaks end teistest ülemale. Ja et ta oleks küllalt õnnelik säilitama seda, mis on säilitamist väärt, ega hävitaks [[viha]]s kõike vana. Et inimest ei tohtinud tirida ja piitsutada tuleva poole. (lk 213)
32 494

muudatust