Valgustus: erinevus redaktsioonide vahel

 

{{toimeta}}

 

* [[Valgus]] oli oma matemaatilise [[kuulekus]]ega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui [[värv]]idega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.

** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077

 

* Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad [[veri|verd]] appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat [[progress]]i ja valgustuse ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja [[iroonia]]t. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus [[lohutus]], mida [[inimkond|inimkonna]] [[ajalugu|ajaloo]] üle mõtisklemine pakub...

** [[Doris Lessing]], "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tõlkinud [[Krista Kaer]]. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 22/2018, lk 16

 

* <nowiki>[</nowiki>[[Georges Frédéric Parrot]]:<nowiki>]</nowiki> ''(Elavnedes, publikule, püsti.)'' Kas meie, inimsõbrad, valgustajad, kas meie saame seda nii jätta? Jätame need lapsed lõputusse [[öö]]sse? Kas te tahate seda? Ei? Muidugi! Kõik on võimelised õppima, kui nende vaim vaid õiges keskkonnas areneda saab. Selleks on vaja [[õhk]]u, valgust, [[puhtus]]t. [[Vabadus]]t segavatest ja kahjulikest [[nauding]]utest. Alles siis, alles siis on vaim võimeline tõeliselt tõusma üles ja igavust omale otsima!

:Ja see on kõige ilusam.

* [[Meelis Friedenthal]], "Vaim masinas", Looming 8/2017, lk 1088-1102, lk 1091

 

* Teie, noored inimesed, ei tea, mida tahate. Jaa, jaa, ei tea. Teie ilm on trükimust ja "uus aeg" on teile kangesti pähe hakanud kui vana [[tubakas]]. Pealegi sinusugune rikkiläinud mõttetark — ehk keda küll see [[Saksamaa]] uue aja kunst[[sõnnik]] ei riku, mida nad seal üheksateistkümnenda aastasaja valguseks nimetavad. Selginud aeg, uus aeg! Haha! Uus aeg! Millal ei ole uus aeg? Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema. Mõistagi. Arvad, et ma noores põlves mitte niisama ei mõelnud kui sina, kui [[ülikool]]i [[uks]] mu selja taga kinni kukkus! Kuhu see jäi? Elu siin maal, selle rahva seas viis ta ära. Siinne olek peab just nõnda olema, kuidas ta praegu on; teisiti teda võimalik ei ole seada. Ei, ei. Ei sugugi võimalik! Muidugi teada tuuakse seda [[tarkus]]e ja vennastuse unenäokaupa ka siia. Ka [[Riia]]s maapäeval on ju tulipäid, kes teoorjuse raharendiks muutmist, talukohtade ümbermõõtmist ja koguni — kuule ometi — päriseks müümist unistavad. Üks samm veel edasi ja — Jüri või Jaan, kes sa nüüd oled, astu sisse ja võta [[mõis]] enesele, härra astub aupaklikult [[köök|köögi]] kaudu välja. Nii näivad need härrad soovivat.

** [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]", vana mõisahärra "jutlus nooremale" valgustuse teemal

 

* Peagi hakkas [[Chateaubriand]] ülistama [[keldid|keltide]] [[mets]]a alla kerkinud gooti [[katedraal]]e, samal ajal kui tänu [[Walter Scott]]ile, [[Victor Hugo]]le ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) restaureerimistegevusele võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii [[Napoleon]]ile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta [[Notre Dame]]'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.

** [[Umberto Eco]], "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998

 

[[Kategooria:Filosoofia]]