V. E. Schwab: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
7. rida:
 
 
* [Tieren Serense, Londoni pühakoja ülempreester:] Mis puutub võlukunsti[[võlukunst]]i, siis sellega on niisugune keeruline lugu, et küsimus pole mitte tugevuses, vaid tasakaalus[[tasakaal]]us. Liiga vähe väge, ja me muutume nõrgaks. Liiga palju, ja meist saab midagi hoopis muud.
 
* Kell kandis väga iseäralikku kuube[[kuub]]e.
:Sellel polnud mitte üks pool, mis olnuks tavaline, ega ka kaks, mis olnuks ootamatu, vaid mitu, mis oli otse loomulikult võimatu.
:Esimene asi, mida ta tegi, kui astus ühest Londonist[[London]]ist välja ja sisenes teise, oli kuub seljast võtta ja korra või kaks (või koguni kolm korda) pahupidi pöörata, kuni leidis just selle poole, mida vajas. Mitte kõik pooled ei olnud moekad, aga igaüks neist täitis oma otstarvet. Oli selliseid, mis tegid märkamatuks, ja selliseid, mis paistsid silma, ning üks seesugune, mis ei teeninud ühtki eesmärki, ent oli lihtsalt Kellile niisama eriliselt meeltmööda.
:Nii et kui Kell oli paleeseinast läbi eeskambrisse astunud, seisatas ta hetkeks, et end koguda - maailmade vahel liikumine nõudis oma osa -, tõmbas siis kõrge kraega punase kuue seljast, pööras selle vasakult paremale pahupidi, nii et kuuest sai lihtne must jakk. Noh, lihtne, must, elegantselt hõbeniidiga ääristatud ja kahe läikivate hõbenööpide reaga kaunistatud jakk. See, et ta kandis välismaal viibides tagasihoidlikumaid värvitoone (soovimata kohalikke kõrgeaususi solvata ega endale tähelepanu tõmmata), ei tähendanud veel, et ta oleks pidanud riietusstiilis mööndusi tegema. (lk 11, algus)
 
* [George III:] Põdura kuninga näol levis kõdunevaid hambatüükaid paljastav naeratus. "Isand Kell," sõnas ta. "Lasksite mul ikka oodata."
29. rida:
 
* Kuninganna ei nimetanud seda ''punaseks'' trooniks ega saatnud terviseid ''Punasest'' Londonist (kuigi linn oli jõe kõikjale imbuva valguse tõttu tõepoolest üsna erepunane), sest ta ei vaadanud asja selle pilguga. Nii talle kui ka kõigile teistele, kes elasid ainult ühes Londonis, polnud õieti vajadust neid üksteisest eristada. Kui ühe valitseja teisega suhtles, nimetati neid lihtsalt ''teisteks'' või ''naabriteks'' või vahetevahel ka (ja eriti just Valget Londonit silmas pidades) vähem viisakate nimetustega.
:Viisi, kuidas Londonitel vahet teha, oli vaja ainult neil vähestel, kes said ühest teise rännata. Ja nõnda oli Kell - inspireerituna kadunud linnast, mida kõik teadsid Musta Londonina - andnud igale allesjäänud pealinnale oma värvi.
:Hall võlukunstita linnale.
:Punane õitsvale impeeriumile.
47. rida:
:"Must London," sosistas prints-asevalitseja. (lk 23)
 
* "Kas te teate, mis on ühist Mustal Londonil ja teie linnal, Teie Kõrgus?" Prints-asevalitseja silmad tõmbusid vidukile, aga ta ei seganud vahele. "Mõlemal jääb vajaka mõõdutundest," ütles Kell. "Ja mõlemal on võimunälg. Teie London on alles ainult sel põhjusel, et see lõigati ära. See õppis unustama. Te ei taha, et sellele meenuks." (lk 23-2423–24)
 
* Noormees jätkas teed, kuni park asendus Londoni tänavate ja seejärel Westminsteri kõrguva koguga. Kell armastas seda kirikut ning noogutas sellele nagu vanale sõbrale. Hoolimata linna nõest ja räpast, selle kolast ja vaestest oli siin midagi, mis Punases Londonis puudus: vastuseis muutustele. Siin osati hinnata seda, mis säilis, ja nähti vaeva, et selliseid asju valmistada.
54. rida:
:Siin aga seisis Westminster Abbey alati kohal, ootas, et teda tervitada. (lk 25)
 
* Aga kui luule kõrvale jätta, oli kõrts äriajamiseks ideaalne koht. Halli Londoni harvad uskujad - need isevärki vähesed, kes rippusid võluväemõtte küljes, kes tabasid ära sosinad ja kahinad - tiirlesid siinkandis, neid tõmbas siia tajumus millestki muust, millestki enamast. Ka Kelli tõmbas siia sama asi. Erinevus seisnes vaid selles, et ''tema'' teadis, mis neid siia meelitas. (lk 27)
 
* Kiviviske omanik oli toekas nagu kivimüür - juhul, kui kivimüür otsustaks endale habeme kasvatada -, pikk, lai ja muljet avaldavalt rahulik. Kahtlemata oli Barron näinud imelikke asju rohkem kui küll, ent need ei paistnud teda kunagi jahmatavat. Või kui jahmatasidki, oskas ta seda varjata. (lk 28)
 
* Hallis Londonis käisid Kelli otsimas ainult kahte tüüpi inimesed.
:Kollektsionäärid ja asjahuvilised.
:Kollektsionäärid olid rikkad igavlejad, kes harilikult ei tundnud võlukunsti enda vastu mingit huvi - nad ei teeks vahet tervendamisruunil ega kammitsusloitsul -,ja nad olid kahtlemata Kelli lemmikkunded.
:Asjahuvilised olid tülikamad tegelased. Nad pidasid end ehtsateks võluriteks ega tahtnud osta nipsasjakesi mitte lihtsalt nende omamise või vaatamiseks väljapanemise luksuse nimel, vaid selleks, et neid ''kasutada''. Asjahuvilised Kellile ei meeldinud - osalt sellepärast, et tema meelest olid nende püüdlused asjatud, osalt aga sellepärast, et nende teenimine tundus märksa rohkem reetmisena — ja seetõttu juhtuski nii, et kui üks noormees tema kõrval istet võttis ja Kell pilgu tõstis, arvates, et näeb oma kollektsionäärist klienti, kuid leidis eest hoopis võõra asjahuvilise, langes tema tuju kõvasti. (lk 29)
 
* Nii paljud Halli maailma asukad ei paistnud aru saavat, et loits on täpselt nii tugev, kui tugev on selle lausunud inimene. (lk 31)
72. rida:
:Punases Londonis oli samuti muusikat ja mängutoose, aga enamik neist mängis võluväel, mitte hammasratastega, ja Kelli lummas see vaev, mida nende väikeste masinate valmistamiseks nähti. Hall maailm oli suuresti kohmakas, kuid aeg-ajalt laskis võluväe puudumine siin leidlikkusel hiilata. Võtkem või siinsed mängutoosid. Keerulise, aga elegantse ülesehitusega. Nii palju osasid, nii palju tööd, kõik selleks, et luua üks pisike meloodia. (lk 35)
 
* "Mis seal ikka," ütles ta. "Lähme koju." Ta leidis end sageli võluväega rääkimast. Mitte seda käskimast, lihtsalt sellega vestlemast. Võluvägi oli elusolend - seda teadsid kõik -, aga Kelli jaoks oli see rohkem nagu sõber, nagu pereliige. Lõppude lõpuks oli see ju osa temast (palju rohkem kui enamiku inimeste puhul) ja tal oli paratamatult tunne, otsekui teaks võluvägi, mida ta üdeb ja mida ta tunneb — mitte ainult siis, kui Kell seda esile manas, vaid alati, iga südamelöögi ja hingetõmbe ajal.
:Lõppude lõpuks oli Kell ju antari.
:Ja antarid oskasid verega rääkida. Ja eluga. Ja võlukunsti endaga. Esimese ja viimase elemendiga, sellega, mis elas neis kõigis, kuid ei koosnenud ühestki. (lk 36)
 
* Parrishile prints meeldis. Loomulikult oli Rhy ärahellitatud, kuid seda olid kõik kuninglikust soost isikud - vähemalt Parrish oletas nii, sest oli teeninud ainult üht —, aga ta oli ka heasüdamlik ning, mis vahtkonda puutus, siis ka tohutult leebe (tont võtku, tema ise andiski Parrishile selle kaardipaki, imeilusa kullatud servadega asjakese) ja mõnikord, pärast öö läbi kestnud joomingut, lõi prints inglise keelele ja suursugususele käega ning vestles nendega lihtrahva keeles (ta rääkis arneesia keelt laitmatult). Kui üldse midagi, paistis Rhy end vahtkonna lakkamatu juuresoleku tõttu süüdi tundvat, just nagu oleks meestel oma ajaga kindlasti midagi paremat peale hakata, kui tema ukse taga seista ja vahti pidada (ning tõtt-öelda nõudiski enamik öid pigem diskreetsust kui vahipidamist). (lk 40)
 
* Holland sulges ukse ja silmitses kuninglikku vahtkondlast alistunud ohkega. Ta vedas käega läbi oma süsimustade juuste. "Saada üks vaht minema," ütles ta pooleldi endamisi, "ja tema asemele tuleb kohe järgmine."
85. rida:
* Osade meelest pärines võluvägi mõistusest, teiste meelest hingest, südamest või tahtest.
:Kell aga teadis, et see pärines verest.
:Veri oli vormi võtnud võluvägi. Seal see õitses. Seal see mürgitas. Kell oli näinud, mis juhtub, kui võluvägi hakkab kehas sõdima, oli vaadanud, kuidas see tumestab oma võrku jäänud inimeste sooned, muudab nende vere erkpunasest mustaks. Kui punane oli tasakaalus võluväe - väe ja inimlikkuse harmoonia - värv, siis must tähistas tasakaalutu, korratu ja ohjeldamatu võluväe värvi. (lk 44)
 
* Ööturg oli täies hoos.
:Värvilistes telkides müüsid kauplejad jõe-, laterna- ja kuuvalgel oma kraami, osa toidukaupu, teised ehteasjakesi, nii võluväelisi kui ka tavalisi, nii kohalikele kui ka palveränduritele. Ühel neiul oli suur korvitäis laanelilli, et külastajad saaksid neid paleetrepile asetada. Üks vanamees hoidis ülestõstetud käes kümneid kaelakeesid, millest igaüht kaunistas läikiv kivike, sümbolese, mis pidi väidetavalt võimendava väge mõne elemendi üle.
:Lillede tagasihoidlikku lõhna varjutasid küpseva liha, värskelt lõigatud puuviljade, kangete vürtside ja hõõgveini aroomid. Kaemiskive müüva naisterahva kõrval pakkus üks mees suhkrustatud ploome. Uks müüjatest kallas auravat teed madalatesse klaaspeekritesse, tema vastas seisis kirevavärviliste maskide lett ja kolmas pakkus tillukesi pudeleid Isle'ist ammutatud veega, mis ikka veel selle valgusest nõrgalt kumas. Turg elas, hingas ja õitses aasta läbi igal ööl. Müügikioskid muutusid pidevalt, aga energia jäi alles, olles samavõrd osa linnast kui jõgi, millest see toitus. (lk 45-4645–46)
 
* Londoni rahvas - ja ka maarahvas - armastas oma printsi. Ja miks ka mitte? Rhy oli noor nägus ja heasüdamlik. Võib-olla etendas ta elumehe osa liigagi tihti ja liigagi hästi, ent karismaatilise naeratuse ja flirtiva loomu taga peitusid terav mõistus ja head kavatsused, soov kõiki enda ümber õnnelikuks teha. Rhy võlukunstianded olid napid - ja keskendumisvõimet nende jaoks veel vähem —, aga selle, mis tal väes puudu jäi, tegi ta tasa sarmiga. Pealegi, kui Kell oma Valge Londoni retkedelt üldse midagi õppinud oli, siis seda, et võlukunst muutis valitsejad hullemaks, mitte paremaks. (lk 54)
 
* Is Kir Ayes - Rubiinpunased Põllud - oli nimi, mis seisis kõrtsiukse kohal kiikuval sildil. Kõrtsi pidas vana Fauna-nime-line naine; naisel oli vanamemme kehaehitus, meremehe suuvärk ja joodiku kannatus. (lk 55)
 
* Kolm väga erinevat Londonit kolmes väga erinevas riigis, ja Kell oli üks ainsatest elavatest hingedest, kes oli näinud neid kõiki. Tema meelest oli aga suuresti irooniline, et ta polnud kunagi näinud maailmasid ''väljaspool'' neid linnu. Olles määratud oma kuningat ja krooni teenima ja pidevalt käeulatuses olema, polnud ta kunagi käinud ühestki Londonist rohkem kui päevateekonna kaugusel. (lk 56)
119. rida:
* [Luc:] Ma ei ole mingi džinn, kohustatud täitma su tujusid. Ma pole ka mingi väike metsavaim, keda rahuldab teenete tegemine surelike tilulilu eest. Ma olen tugevam kui sinu jumal ja vanem kui sinu kurat. Ma olen pimedus tähtede vahel ja juured maa all. Ma olen lubadus ja võimalus ja mis mängudesse puutub, siis määran mina reeglid, asetan lauale nupud ja valin, millal ma mängin. Ja täna ütlen ma ei."
 
* See on märtsi häda - soojus ei jää kunagi püsima. Ühe lühikese vahemiku vältel kekutab see kevadena, just täpselt niipaljuks, et sa päikese käes istudes üles sulaksid, kuid siis on see läbi. Päike on edasi liikunud. Varjud on saabunud.
 
* Kõigist leiutistest, mille maailma saabumist Addie näinud on - auruvedurid, elektrilambid, fotograafia ja telefonid ja lennukid ja arvutid - võivad tema lemmikud olla just filmid.
:Raamatud on imelised, kaasaskantavad, kestvad, kui istudes siin, hämaras saalis, kus lai ekraan täidab ta nägemisvälja, maailm hajub ja mõneks napiks tunniks on ta keegi muu, sukeldub romantikasse ja intriigidesse ja komöödiasse ja seiklustesse. Kõike seda koos 4K pildi ja stereoheliga.
 
* Nad uinusid külg külje kõrval hiigelsuures voodis teineteise soojuse varjus ning järgmisel hommikul ärkas Addie enne koitu ja lipsas minema, säästes neid mõlemaid ebamugavast hüvastijätust.
:Tal on tunne, et neist võinuks saada sõbrad. Kui poiss mäletanuks. Ta püüab sellele mitte mõelda - vahel võiks ta vanduda, et ta mälu liigub niihästi tagasi kui ka edasi, kerides end lahti ja näidates teid, mida mööda ta kunagi rännata ei saa. Kuid selles suunas lasub hullus ja ta on õppinud sinnapoole mitte minema.
 
{{JÄRJESTA:Schwab, V. E.}}