Kirik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:14-08-00-Tallinn-WLM-RalfR-10.jpg|pisi|Oleviste kirik Tallinnas]]
[[Pilt:Interior_of_Nieuwe_Kerk,_Delft_(Hendrick_Cornelisz_van_Vliet)_-_Nationalmuseum_-_17686.tif|pisi|Hendrick Cornelisz. van Vliet, "Delfti Uue kiriku interjöör" (17. saj)]]
{{toimeta}}
'''Kirik''' on konkreetse usulahu piires tegutsev religioosne organisatsioon, samuti selle organisatsiooni omanduses olev ja religioosseteks rituaalideks kasutatav hoone. Enamasti kõneldakse kirikutest üksnes kristlus või sellele väga lähedaste Lääne religioonide kontekstis (nt satanistlik kirik). Mitteformaalseid ja usundiüleseid usuorganisatsioone, samuti mittelääne religioosseid institutsioone tavaliselt kirikuteks ei nimetata. Sihtotstarbelised kirikuhooned eristuvad valdavalt silmatorkavate arhitektuuriliste tunnuste poolest (nt kõrged tornid, mille tipus asub sageli rist vm religioosne sümbol).
==Proosa==
* [[Protestantlus|Protestantlikud]] kirikud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid [[koosolekuruum]]id ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi [[Jumal]]at tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi [[mets]]as või [[kodu]]s oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on [[vaim]] ja teda ei saa kummardada ei [[Jeruusalemm]]as või mis selle teise koha nimi nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal [[loodus]]es, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega [[sisekujundus|dekoreerinud]] kui inimeste loodud parimad [[pühakojad]].
** [[Sigrid Undset]], "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 252-253
* Kord oli aeg, kui kirik oli ääretult võimas – siis, kui varakristlased rõõmustasid, et neid peetakse [[inimene|inimesteks]], kes väärivad kannatamist oma [[veendumus]]te eest. Neil aegadel polnud kirik mitte ainult [[termomeeter]], mis salvestas avaliku arvamuse ideid ja põhimõtteid; see oli termostaat, mis muutis ühiskonna tavasid. [...] Nüüd on olukord muutunud. Väga sageli on kaasaegne kirik nõrk ja saamatu ning tema hääl kõlab ebakindlalt. Väga sageli on ta ''[[status quo]]'', praeguse olukorra, kirglikuim kaitsja. Kaugel sellest, et lasta end kirikust häirida, leiab tavalise kogukonna võimustruktuur lohutust kiriku vaikivast – ja sageli isegi häälekast – toest sellele, kuidas asjad hetkel on.
| |||