Irma Truupõld: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
=="Öömori okaslinn"==
Tsitaadid teosest: Irma Truupõld, "Öömori okaslinn", 2. trükk, 1992.
31. rida:
:Vastseunest ärgates oli nii imelik kogu ümbrus ja elu. Kui ta ennast tasakesi sirutas, nagises teda ümbritsev tupekoorik.
:"Kas tõesti vabanen varsti ja võin joosta nagu Saadi ja Maare," mõtles Luulu valjusti.
:"Ära ikka ole nii edev!" hüüdis tema kõrval lamav õde
* "Lapsed, ärge tülitsege! Olge päris rahulikud, sest äsjasöödud lehepudi vajab seedimiseks rahu!" manitses Saadi.
148. rida:
* Sääskede orkester mängis lõbusat tantsulugu. Kohalejõudnud väliskülalised tantsisid õpetajatega. Luulu hõljus kõige tugevama ja kaunima printsiga, vaevalt põrandat puudutades. Ja Turris, nii oli ta nimi, keerutas Luulut ja oli seletamatult õnnelik. Teised printsid ja printsessid tantsisid samuti õnnejoovastuses poole ööni. Tõlvlased olid ennustanud kuiva, kasteta ööd ja nende ennustus oli täitunud. Soojas ja lõhnavas juuliöös kestis kaua öömorilaste hoogne pidu. (lk 33)
* "Mis meist nüüd saab?" oli Siigi mures.
:"Ma tõesti ei tea, mis siin ohata. On ometi lõbus kord ka oma tahtmise järgi elada," arvas Uri.
:"Meil ei saa olla oma tahtmisi," ütles Luulu esineitsiku väärikusega. "Öömoris on kindlad seadused, mille järgi on elatud tuhandeid aastaid." (lk 34)
* "Luulu, kas sa tunned, et varsti on sügis?" küsis Turris ja viis Luulu rõdu äärele jalutama.
:"Kas tõesti?" küsis Luulu.
:"Vaata, Luulu, kuidas mustikapuud painduvad rasketest küpsetest marjadest. Kas sa kuuled, kui madalalt ja vaikselt häälitsevad linnud?"
:Luulu vaatas üle okaslinna, kaugele ilusale maastikule ja sosistas: "Nukuna ootasin ma kärsitult, millal küll kasvan suureks neitsikuks, et siis lennata kaugele. Nüüd on mul kahju, et ilus lapsepõlv juba möödas on!" (lk 34)
* Varsti jõudis Nuki hingeldades nende juurde ja karjus juba eemalt:
:"Põgenege, põgenege ja päästke end kiiresti! Inimene hävitab meie okaslinna. Töölised alustasid vasturünnakut, kuid see on mõttetu, sest kuidas jõuaksime meie inimesega sõdida!"
:Hirmunult hakkasid neitsikud ja printsid nõu pidama. Siis pani uus mürts ja õudne kahin mustikametsa värisema. Kabuhirmus jooksid neitsikud ja printsid metsa laiali. Hoop hoobi järel purunes uhke okaslinn. Inimene kaevas labidaga ja ei aimanudki, millise ilusa ja võimsa rajatise ta hävitas. Mustikametsa alune kihises ehmunud põgenejatest. (lk 35-36)
* "Uti, kuidas sa meid haavasid, öeldes, et see näotu must sipelgas on meie sugulane," hüüdis ärritunult üks punastest neitsikutest. Luulu jäi käigus seda kuuldes ehmunult seisma ja nüüd kuulis ta, kuidas teine neitsik ütles: "Ja kui halvasti ta lõhnab. Kole! Ma pidin peaaegu minestama!"
:"See on siiski tõsi, et Luulu on meie sugulane," ütles Uti.
:"Kuidas on see võimalik? Ta on ju nii inetult must ja abitu!"
:"Ja siiski on ta samuti sipelgas nagu meiegi. Vahe on ainult selles, et ta on värvilt must ja kasvult väike. Meie, punased suguharud, oleme muidugi kõrgemat liiki, kuna mustad on alles arenemata metsik suguharu. Et nad kaugest minevikust on meie sugulased, siis peame Luulut kohtlema viisakalt ja abivalmilt," õpetas Uti. (lk 38)
* "Olen must ja näotu!" kordas Luulu ikka ja jälle kuuldud sõnu. Luulu oli punaste sugulaste jutust nii ehmunud, et kukkus istuli. Milline kuulmatu häbematus, et teda, Öömori esineitsikut, peeti väikeseks harimata olendiks. Oli kohutav mõelda, et teda öeldi halvasti lõhnavat. Luulu nuusutas ennast egä tundnud mingit halba lõhna. Must neitsik värises nututaolises värinas. Ta oleks kohe siit ära jooksnud, kui ainult oleks teadnud, kus jälle varju leida. (lk 38)
* Luulu lonkis lähemale rõdule, et vaadata ilusat maastikku, mis ümbritses sugulaste linna. Oli olnud suur vihmasadu. Tuhanded järvekesed läikisid mustikapuude vahel ja peegeldasid hiiglasuuri marju vaiksel veel. Õhk oli tolmust puhas ja magusalõhnaline. Luulu hingas sügavasti ning tundis kohe, kuidas uus jõud ja julgus temas kasvasid. Järsku jäi ta üllatunult kuulama. Imekaunid helid kostsid linna sügavusest. Muusikast võlutuna unustas Luulu kõik mured. Oh, kuidas mängis ritsikas oma viimasest lennust! See mäng uimastas kuulajaid. Suures Kõrgevalli koobassaalis mängis roheline külaline nii võluvalt, et punased kuulajad kerges värinas õõtsusid. Neid piinas seletamatu tahe avada juba praegu tiivad ja kaduda teadmatusse kaugusse. (lk 40)
==Välislingid==
| |||