Eeva Tikka: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
95. rida:
:"Taevakene, mida sa räägid, ma ei anna sulle üldse kohvi!"
:Kirsti valas siiski kohvi kahte tassi ja hakkas veidi aja pärast hoopis muust rääkima. (lk 27)
 
* Ta ei oodanud nendelt jõuludelt midagi. Aga siiski, kui ta istus jõululaupäeval venna diivanil, mässis ta ennast pühademeeleolusse kui sooja lumme. Vennapojad mürgeldasid, Anneli oli oma tuppa läinud ja kuulas seal kingiks saadud heliplaati. Siiri korjas põrandalt kingituste pabereid, vend näksis praadi.
:Oli selline täiskõhu tunne ega olnud tahtmist midagi mõelda. Meeles mõlkus mõningaid pehmeid mõtteebemeid, need võisid julgelt kukkuda maha, kus oli ees juba palju samasuguseid. Tal oli siin sohval hea olla. Tal oli kadakas toas, see lõhnas seal nüüd ükšipäini. Ta oli saanud jõulukaarte sugulastelt, keda ei olnud aastaid näinud. Ta oli saanud venna perelt kingitusi, need olid tema kõrval laual. Ta ei olnud siiski päris üksik. Ja oli juba kokku lepitud, et ta jääb ööseks siia. Ta magab sellel diivanil, kuusega ühes toas. Nad hingavad selle toa õhku, kuusk ja tema. Kuusk elab veel lühikest aega, siis hakkavad okkad pudenema, need pühitakse ära ja kurdetakse: küll sellelt puult alles pudeneb okkaid. Uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel viiakse puu õue prügikasti kõrvale ja sealt ta siis kaob. Kuusk oli juure pealt maha raiutud, aga täna öösel ta veel elas ja jõi, jalale tuli vett juurde valada. (lk 28-29)
 
* Tema, Irja, jätkab elamist, tal olid ilmselt mingid juured. Jaanuar ja veebruar mööduvad, päevadele hakkab pikkust juurde tulema, kevade lähenemine tundus tähtsana. Ja tema peaks midagi - mida ta peaks?
:Pärast ema surma oli ta tundnud, et elab mingit ajutist elu. Miski oli lõppenud, ta ootas uue algust. Elu oli muutunud, temagi peaks nüüd muutuma. Iseseisvamaks ja üldse. Ja ta ootas muutust, aga see ei alanud, temas ei toimunud midagi, ta vaatas oma toa seinu ja mõtles, et viga oli nendes: ta oli saanud enda ümber valed seinad. Ta oleks pidanud avarduma, aga need surusid peale ja ahistasid.
:Noh, kõigepealt pean harjuma, siis alustan, oli ta mõelnud.
:Kuidagiviisi oli ta harjunud. Aga alustatud ei saanud.
:Elu siiski jätkus, sest teatud rööpad olid olemas: iga päev tööle ja töölt ära, õhtul ehk kuhugi, aga tõenäolisemalt mitte kuhugi. Võis ka kodus istuda, lugeda ja käsitööd teha. Kas talt võidi rohkemat nõuda, kas ta siis tööga ei lunastanud oma elamise õigust? Vähemalt ei olnud ta kellelegi koormaks. (lk 29)
 
 
{{JÄRJESTA:Tikka, Eeva}}