Eesti: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
111. rida:
* [[Lootus]]eta on see asi igatpidi, kas iseseisvusega või ilma, väikeseks ja vaeseks jääb meie rahvas ikkagi.
** Albert Kivikas, "[[Nimed marmortahvlil II]]"
 
 
* Mitte ainult meie rahvas, vaid ka intelligents kannatab orjaaja pärandusena oma jõuetustunde all. Tuntakse, et midagi me ei saa ega jõua, kui teised ei aita, et midagi me ei tohi, kui teised ei luba. Üldine loidus, saamatus ja kartus teiste ees on juurdunud nii sügavale rahva [[hing]]e, et vaevalt säärane rahvas on suuteline kaitsma oma iseseisvust.
** Albert Kivikas, "[[Nimed marmortahvlil]]"
 
 
* Kui meid suruti [[muda|mutta]], oli meil ometi [[teadmine]], et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. [[Hiiglane|Hiiglaste]] hulgas, nagu kirjutas [[Betti Alver]], kivirünkal kivisel laual kivises [[raamat]]us, kus ka peatükk "Eesti".
** Toomas Hendrik Ilves
 
 
* Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada? Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Sedaviisi suureks eesti rahvas küll iialgi saada ei või. Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab. Sellesarnasest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada pole ka eesti rahvale keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame.
** [[Jakob Hurt]], [https://blog.stat.ee/tag/maailm/ kõne "Meie koolitatud ja haritud meestest" Helmes], vkj (?) 6. juuli 1870
 
 
* Arvab ehk loodab siis keegi, et Eestirahva elu, nende [[eesti keel|keel]] ja iseloom, mitte enam kauaks kestma ei saa, vaid et meie kõik pea selgeks saksaks ehk valu-venelaseks saame, siis eksib ta väga. Ta võib rahul ja julge selle pääle olla, et [[Eestlased]] mitte [[kärbsed|kärblased]] ei ole, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba ilmas elanud ja ta pärast meid veel kaua kestma saab.
** [[Jakob Hurt]], [https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/60928 Esimene aruanne tööst Aleksandri-kooli kasuks : Lisa: Mis Aleksandrikoolile wasta pannakse ja mis selle pääle kosta], 1872
 
 
* Jälle [[küsimus]], kas olla rahvas või provints? Olla provints näib odavamana. Kuid kas on? Rahad, mida ei kasutata omal maal, imbuvad ikkagi välja. Iga kord, kui hangime mujalt valmistehnoloogiat ja -kunsti, maksame. Iga kord, kui aju-haju kannab meilt ära haritlase, kingime teistele tasuta. Kui teistel meilt mingit tehnoloogiat ega kultuuri saada pole, kui meie neilt tippjõude vastu ei saa, siis on vahetuses puudujääk meie kahjuks. Asudes loovate rahvaste perre kindlustame seevastu ka oma majanduslikku heaolu. Olla maailma väljaimetav provints läheb kalliks. Olgem rahvas!
128. rida ⟶ 133. rida:
* On aeg täpsustada, kes on "rahvas". Me rahva tuumaks on need, kes kõnelevad eesti keelt, on sündinud ja üles kasvanud Eestis, ja asuvad Eestis enam-vähem pidevalt. Aga see on vaid tuum. Me rahva hulka kuuluvad ka need, kelle kohta kehtib vaid osa neid tingimusi. See haarab neid väljaspool Eestit, kes soovivad end eestlaseks nimetada. See haarab neid Eestis, kes on mujalt tulnud ja kes soovivad end pidada eestimaalaseks ning õppida eesti keelt. Kuidas on lood sisserändajatega, kes pole nii kaugele jõudnud? Meie huvides on neidki ligi tõmmata. Suurrahvad on saanud suureks integratsiooni teel. Meie sihiks pole arvuliselt suureks saada, kuid pelgaks püsimisekski on integreerimisvalmidus hädavajalik. "Puhta vere" kultus pole mitte eetiliselt küsitav ja ajalooliselt koomiline, vaid ka rahva püsimisele lausa ohtlik. Meil on valida, kas olla segunev rahvas või hääbuv rahvas. Viis aastat on kodakondsuse saamise määr paljudes sisserännumaades. Öelgem meiegi neile, kes nii kaua on Eestis elanud: "Nüüd olete eestimaalased" ja jätkem nende koormaks sellele vastu vaielda. Kutsugem neid eestikeelseile üritusile ja jätkem nende koormaks ebaviisakalt keelduda, integreerigem. Teisest küljest on samuti selge, et maa integratsiooni-võimel on piirid nii majanduslikult kui kultuuriliselt. Sisserännu määra ja koosseisu tuleb vastavalt reguleerida. Kui valitsus ja domineeriv partei sellega hakkama ei saa, on olemas teisi meetodeid, grusiinlaste ja armeenlaste eeskujul. Oluline on aga, et tehtaks vahet "eestimaalaste" ja värskete üleliigsete sisserändajate vahel. Oleks soovitav, et sisseränd oleks mitmekesine. Soomest Bulgaariani ja Poolast Tadžikistanini — see rikastab kultuuri ja hõlbustab integratsiooni.
** [[Rein Taagepera]], "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.
 
 
* Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema [[surematus]]!
** [[Jaan Kross]], "[[Wikmani poisid]]"
 
 
* Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. [---] Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.
136. rida ⟶ 143. rida:
** [[Rein Taagepera]], [https://epl.delfi.ee/arvamus/rein-taagepera-demograafiline-vetsupott?id=51018065 "Demograafiline vetsupott"] EPL, 30.08.2005
 
 
* "Õnnetuseks" on Eesti üks väheseid riike, kus inimeste [[identiteet]] on sedavõrd suurel määral metsalist[[mets]]alist päritolu. Meie [[eestlus]] on suuresti metsaeestlus.
** [[Valdur Mikita]], "[https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine Emajõe pastöriseerimine]" Postimees, 23.02.2018
 
 
* Selle väikese ühiskonna tugevus on olnud ja on tänaseni rahva üleüldises harituses, tugevas pinnases, mis võib ühtviisi edukalt olla aluseks ja toeks üksikute eredate tähtede kerkimisele ja püsimisele, aga ka ootamatutele sotsiaal-kultuurilistele pööretele. (lk 149)