Ainulaadsus: erinevus redaktsioonide vahel

filosoofiline kategooria, paljususe vastand; seisund, milles miski on võrdlemisel erinev kõigest muust
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Puhtmuusikalisest seisukohast eriliseks huviobiektiks tohiksid olla Miina Härma eesti rahvalaulude transkriptsioonid, mis meie kooriliteratuuris on ainulaadsed seda nimelt oma vormi struktuurilt. See ainulaadsus avaldub kõigepealt nende rapsoodilises avaruses ja siis ka mahlakas rahvalikkuses. Oma sellelaadses loomingus Miina Härma eelistab rahva primitiivviisi originaalsuse säilitamise või varieerimise asemel rohkem selle ilmekamate fragmenti...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 2. august 2021, kell 23:18

Proosa

  • Puhtmuusikalisest seisukohast eriliseks huviobiektiks tohiksid olla Miina Härma eesti rahvalaulude transkriptsioonid, mis meie kooriliteratuuris on ainulaadsed seda nimelt oma vormi struktuurilt. See ainulaadsus avaldub kõigepealt nende rapsoodilises avaruses ja siis ka mahlakas rahvalikkuses. Oma sellelaadses loomingus Miina Härma eelistab rahva primitiivviisi originaalsuse säilitamise või varieerimise asemel rohkem selle ilmekamate fragmentide sünteetilist kujundamist tervikuks, samuti ka omapoolset ümberkujundamist ja edasiarendamist, nagu öeldud rapsoodilises laadis, ja see ongi, mis annab ta lauludele avara ja oma elulisusega ühtlasi ta kaasakiskuva ilme, mida tuleb kõrgelt hinnata. Vähesel määral ta kasutab rahvamotiivistiku sugemeid küll oma harmoonias, püsides seal enamasti tavaliste normide juures, aga peab siiski märkima, et selles on värvi ja soojust ja see üheskoos eelmainituga annabki Miina Härma sellelaadsele loomingule oma kindla ilme.


  • Stiil on nagu proovikivi, mis näitab, kas ja kuidas meetodi hammas hakkab peale kunstilise kordumatuse nähtusele, kui kaugele on võimalik tungida poeetilise südamikku. (lk 26)
    • Erna Siirak, "Stiil kui sõnakunsti fenomen", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 7-34


  • Kirjaniku individuaalstiil on otseses seoses kordumatuse mõistega, kui me stiilimõistele anname ta tõelise mahukuse. Kunstiline kordumatus omakorda pole mingi taevalik lisand, vaid maailma isikupärase ja samal ajal loova interpretatsiooni nähtus, kus peegelduvad sügavad, veel vähe uuritud hingelised, vaimsed ja sotsiaalsed protsessid. Kirjandusteose kui esteetilise reaalsuse kordumatu omapära ja selles väljenduv ühtsus, süsteemsus ongi stiilieritluse sageli saavutamatu lõppeesmärk. (lk 44)
    • Erna Siirak, "Kirjaniku individuaalsest stiilist", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 35-47