Maarja Undusk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Maarja Undusk''' (sünninimi Maarja Kross, kirjanduslik pseudonüüm '''Madli Morell'''; sündinud 13. augustil 1959 Tallinnas) on eesti nahakunstnik ja luuletaja. =="Tõsimäng"== Tsitaadid väljaandest: Madli Morell, "Tõsimäng", 1983. <poem> Su lõuaaluse hallid karvad on juba ülekaalus mustade kõrval ja nagu on muutunud karmimaks su kasukas, on muutunud su loomus leebemaks, sallivamaks, mõistvamaks. ... Me mõistame teineteist päris hästi, aga mõnikord kü...' |
Resümee puudub |
||
7. rida:
<poem>
Su [[lõuaalune|lõuaaluse]]
on juba ülekaalus
ja nagu on muutunud karmimaks su [[kasukas]],
on muutunud su [[loomus]]
[[leebus|leebemaks]],
sallivamaks,
mõistvamaks.
23. rida:
Ning eales ei saa ma teada,
kui tihti jääb sulle mõistmatuks
mu [[tujukus]].
</poem>
* "Oma küpseealisele koerale", lk 6
30. rida:
<poem>
Ma tahan ära metsarohelusse,
mul linnakärast välja ihkab [[hing]].
On hambad löönud vabaduselohe musse
ja haigeks teeb mind
...
Kas oskan veel ma astuda nii vaikselt,
et kohkunult ei pageks
ja
ja tunnetada iga tema
Kas suudan mõista [[sammal|sambla]] tasast juttu
ja vähendada [[putukas|putukate]] pelgust?
Kas sulatud saan õhtusesse uttu?
Kas salasahinatest saan ma selgust?
59. rida:
Ja mõistad äkki, et kõik, peaaegu kõik
on voolanud sinust mööda,
on voolanud teisi [[voolamine|voolamisi]].
Ja neil on ehk parem ja lihtsam,
kuigi sa seda õieti ei usu
ja kes ütles, et peab olema lihtne.
Ja sa ei oska päris veendunult hinnata,
kas see on [[lapsikus]] või [[au]],
et jääd maha neist voolamistest.
</poem>
72. rida:
<poem>
Hall taevas valge linna kohal.
Üks naine tassib [[hagu]]
üle lumise silla.
[[Tiik]] on
ja puud
[[Jahimehed]] [[lumi|lumes]]
üle neljasaja aasta tagasi.
[[Roidumus]] kipub peale,
kuigi on natuke jahe.
Mõtlen lumise
olematuks.
Must [[korsten]] seisab üksinda ja abitult
jäises lageduses.
Mõtlen olematuks nelisada aastat
93. rida:
<poem>
Me saame suureks nii ruttu
ega oska enam joosta, käes tulipunane [[vihmavari]],
kõrgete
kõrgete
Meie punane vihmavari sai juba ammu
murtud keskelt katki.
...
et te saaksite neist punuda
ja ma katsun teha kõik, et te võiksite veel kaua
hoida ja uskuda oma tulipunast vihmavarju.
111. rida:
ja selge
aina astu edasi.
ta
Kas tekib [[ummik]]?
</poem>
* "Kokkujooks", lk 18
121. rida:
Ma mõistan,
tore on, kui ilusasti
saab iga [[asi|asja]] panna tema
ja kastid omakorda sobivad nii hästi:
külg külje kõrval, mitte risti-rästi.
Kuid oma võlu on ka
ja oma sapsusoojus
Mis rõõm on püüda ronida ta selga
ja hüüda mõttes: [[tunded|tundeid]] ma ei pelga!
Ja teha päris-päris salamahti
kõik kasti pandud [[tõik|tõigad]] lukust lahti.
Et saaksid mühada nad ringi omasoodu,
et vabalt möllaks kõik maailma loodu.
138. rida:
<poem>
Vana hea [[klaver]] —
ühe tiivaga must [[lind]].
Ja milline [[lend]]!
</poem>
* "*Vana hea klaver...", lk 21
147. rida:
<poem>
Sinkjas hommikus
[[lumerookimine|lumerookimishääled]]
Talvetervitus
</poem>
154. rida:
<poem>
[[Kännuseen]]ed on
lilled vanade
[[kalmuküngas]]tel
</poem>
* "*Kännuseened on...", lk 22
162. rida:
<poem>
korraga haistsin ta
[[päike]]se [[lõhn]]a
</poem>
* "*Koeraga vestes...", lk 23
170. rida:
<poem>
[[elevus]] meeltes
</poem>
* "*Jänesed jälle...", lk 23
181. rida:
siis on varjud tuhmimad,
või neid polegi.
Sest kõik on üksainus [[vari]].
</poem>
* "Vihmavarjumäng", lk 30
187. rida:
<poem>
Kollase
seisab üksinda
ja kuulab, mida vihm talle kõneleb.
muruniitja [[kõhualune|kõhualust]]:
Vihma kätte! Vihma kätte!
Üles, üles, hellad vennad!
Kas nad ei aima mu
mõtleb muruniidumasin.
</poem>
201. rida:
<poem>
[[puuvõra]]d
üha päikese poole
päike paistab neile üha suurem
209. rida:
suurem sumedam soojem
...
[[hommik]] vaatab punakuldse [[pilk|pilguga]]
majadele silma
</poem>
| |||