Lola Liivat: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
6. rida:
==Intervjuud==
 
* Ma kasutasin väga sageli sõna “abstraktne”"[[Abstraktsioon|abstraktne]]". Ma tundsin, et see on minu [[sõna]]. Sest ma pole kunagi väga [[konkreetsus|konkreetne]] saanud olla – lõpuni. Kui sa sõnadesse paned, siis läheb juba konkreetsemaks.
* [[Maalimine]] on kannatustegevus. See on pikk [[protsess]]. Ma ei võigi seda sõnades väljendada. Midagi nagu katkeks, kui sõnadesse panna. Muutub võltsiks. See peab olema [[tunne]]. Tugev tunne. Selle tunde saavutamiseks ma olen üht-teist teinud, tihti ka vastandumise teel püüdnud leida oma: et mu oma tunne tõuseks mu enda seest selgemalt.
* Mis ma teen, on see, mida ma ei saa tegemata jätta.
* Mul ei ole ükski [[pilt]] kergelt tulnud. Kergelt tuleb kerglane. Võib-olla neid tuleb ka sekka. Sest [[inimene]] on heitlik. [[Jaan Oks]] ütles, et inimene on pädelik. Ja ma ei tea, mis see on. Aga ma usun Oksa.
* Ühel pühapäeval[[pühapäev]]al ma läksin mingi asja pärast Tähtvere linna. Kõik oli nii vaikne, nii puhas, [[päike]] paistis. See oli selline pühapäev, et enam pühapäevalikumat pühapäeva ei saa olla. Aga kuidas sa väljendad seda figuraalselt või realistlikult? Sest see oli tunne ja seda saab vaid tundena käe läbi välja lasta. Järsku nii [[ilus]] – ma ei tea, kas ma seda nägin.
* [[Sinine]] on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam [[värv]]. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.
* Kurjust[[Kurjus]]t võib maalida. Aga kurjalt ei tohi maalida!
* [[Tee]], mida mööda olen läinud, on vist ainult minu tee. Ma pole enda kõrval – sama teed – kedagi teist käimas märganud.
* Ma olen kohutavalt õnnelik inimene – ma lähen [[tõde|tõe]] juurde. Ma leian tõelise ja õige üles. See on jumala[[jumal]]a [[abi]]. See ei saa midagi muud olla. Ma usun sellesse, mida ma teen. Teisiti ei saakski see olla.
* [[Kunstnik]] ei tohi rumal olla, instinktidega[[instinkt]]idega ainult. [[Intellekt]] ei peagi teoses tarkusi puistama. Muidugi on parem, kui intuitiivne on ka tark. Rumala kunstniku looming on tobe, kuigi tõeiva võib sealgi sees olla.
* StrontsiumkollaneStrontsium[[kollane]] on väga [[hapu]] värv, kõige hapum värv.
* Sinisel ei ole maitset[[maitse]]t. Ta on sügava sisuga.
* Kui tulid vabamad ajad, siis kompositsioonitunnis ütlesin õpilastele: "Nüüd jätame kujutamise ja hakkame väljendama".
* Ma mässan nagu pimeduses[[pimedus]]es. Ma ei tea kunagi ette, mis tuleb. Ma ei usu, aga võib-olla on imeinimesi, kel enne on ette ära nähtud [[tulemus]], et kõik on nagu ekraanil[[ekraan]]il ees ja muudkui vuhi maha teha. Mõni kunstnik teeb väikeseid kavandeid[[kavand]]eid ja siis suurendab! Mulle on oluline, et südamest käe sisse ja käest pildi sisse, et seal vahepeal ei oleks mingeid laveerimisi.
* Ennast saab ikka [[Õigustus|õigustada]], tõde jääb alati saamata.
** Kaire Nurk, [https://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=maalimine-on-kannatustegevus-lola-liivatit-intervjueerib-kaire-nurk&id=321 Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus]. Kunst.ee 1/2000