Leili-Maria Kask: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida:
* Üks helilooja võib teise teost e n d a j a o k s noodist lugeda, sest nende kood — noodimärgid — on sama. Aga et need noodimärgid teiste jaoks elama hakkaksid, tuleb osata nad mänguriistal kõlama panna. Mänguriist, millel tõlkija mängib, on emakeel, kuid selle kood (= s t r u k t u u r) on täiesti erinev selle keele struktuurist, milles on loodud originaal: see aga tuleb eesti keeles kõlama panna. (lk 1910)
* Mõned on riskinud tõlkijat kui interpreeti võrrelda näitlejaga või koguni dirigendiga või lavastajaga. Ent selline võrdlemine on väär ja isegi ohtlik. Tõlkijal on vähem vabadusi kui näitlejal, dirigendist või lavastajast rääkimata, ehkki tõlkija, k e s e i o l e ü m b e r p a n i j a, peab tõlgitavat teost tervikuna tajuma; see taju on aga pigem intuitiivne retseptsioon kui formuleeritav kontseptsioon. Kasutada kõlbab ehk ainult lavastaja—näitleja vahekorra parafraasi: tõlkija peab autoris surema. Tõlkija vabadus on tunnetatud paratamatus: kahe keele erinev struktuur, mille taga on erinevast ajaloolisest kogemusest sõltuv erinev psüühiline laad. Aeg, koht ja tingimused, milles tõlkija ja tema lugejad elavad, annavad tunnetatud paratamatuse, mis dikteerib tõlkija interpreedivabaduse.
* Ümberpanijad arvavad autori isikupära kaitsvat, väites, et autor ütleb nii. Aga üheksal juhul kümnest ütlevad nii kõik autori kaasmaalased. Tõlkijal tuleb endale selgeks teha ja lugejale edasi anda see üks juhtum kümnest (mis on kõva liiaga võetud, üks sajast oleks tõele lähemal), kus autor ütleb nii, nagu keegi teine enne teda öelnud ei ole. Tõlkimise kunst ja teadus tähendab oskust originaali keele eripärasusi autori eripärasustest eraldada. (lk 1911)
* Erialast kirjandust loevad üsna paljud mitmeski võõras keeles, sest sel juhul on haaratud ainult aju ja eesmärk on informatsioon. Ka ilukirjandust võib vähese keeleoskuse korral lugeda puhtvaimse lingvistilõbuga, kuid see lõbu ei ole laialt levinud. Võimalik on ka emotsionaalne elamus, mis aga täielikult erineb autori kavatsusest: imetlust pälvib see, mis vastavas keeles on harilik ja ainuvõimalik. Võõrkeelse raamatu lugejat võib selline elamus vastava keele õppimisele stimuleerida. Kuid kuri on karjas, kui tõlkija niisama lihtsameelse keeleturistina jääb imetlema temale eksootilist puud, kuigi seal mail (= vastavas keeles) muid puid ei kasvagi: sel juhul viib ta lugeja padriku asemel parki.
* Kaldutakse arvama, et tarbetõlge, ilukirjanduslik tõlge ja luuletõlge on kolm täiesti ise asja. Ei ole. Kõigil kolmel juhul tuleb teos võõra keele struktuurist eesti keele struktuuri üle kanda, ja kui seda pole tehtud, siis ei ole tulemus tõlge, vaid ümberpanek. Kõigil kolmel juhul jääb kehtima reegel: originaal miinus võõra keele eripära võrdub autori stiil. Selle lahutustehte jääki peaks tarbetõlkes kõige vähem ja luuletõlkes kõige rohkem olema. (lk 1913)
| |||