Leili-Maria Kask: erinevus redaktsioonide vahel

Leili-Maria Kask, "Tõlkimisest". Looming nr 11 1975, lk 1910-1913

 

:Kirjanduse terminoloogias selline ande eelduse määratlus puudub, olgu kõne all ise kirjutamine või interpreteerimine, s.t. tõlkimine. Üldist kirjaoskust kipuvad grafomaanid üldiseks kirjutamisoskuseks pidama ja tõlkimise puhul arvatakse pahatihti, et asi seisab ainult vastava võõra keele (mõnesuguses) oskamises.

* Et üldlaulupeole pääseda, tuleb k o o r ilauljal läbi käia väga mitmest võimete proovi voorust. Aga tõlkija, kes ometi on solist, võib massitiraažis ajalehe veergudele sattuda üsna juhuslikult.

* Erialast kirjandust loevad üsna paljud mitmeski võõras keeles, sest sel juhul on haaratud ainult aju ja eesmärk on informatsioon. Ka ilukirjandust võib vähese keeleoskuse korral lugeda puhtvaimse lingvistilõbuga, kuid see lõbu ei ole laialt levinud. Võimalik on ka emotsionaalne elamus, mis aga täielikult erineb autori kavatsusest: imetlust pälvib see, mis vastavas keeles on harilik ja ainuvõimalik. Võõrkeelse raamatu lugejat võib selline elamus vastava keele õppimisele stimuleerida. Kuid kuri on karjas, kui tõlkija niisama lihtsameelse keeleturistina jääb imetlema temale eksootilist puud, kuigi seal mail (= vastavas keeles) muid puid ei kasvagi: sel juhul viib ta lugeja padriku asemel parki.

* Kaldutakse arvama, et tarbetõlge, ilukirjanduslik tõlge ja luuletõlge on kolm täiesti ise asja. Ei ole. Kõigil kolmel juhul tuleb teos võõra keele struktuurist eesti keele struktuuri üle kanda, ja kui seda pole tehtud, siis ei ole tulemus tõlge, vaid ümberpanek. Kõigil kolmel juhul jääb kehtima reegel: originaal miinus võõra keele eripära võrdub autori stiil. Selle lahutustehte jääki peaks tarbetõlkes kõige vähem ja luuletõlkes kõige rohkem olema. (lk 1913)

 

{{JÄRJESTA:Kask, Leili-Maria}}