Pille-Riin Purje: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Pille-Riin Purje''' (sündinud 19. augustil 1963) on eesti teatrikriitik. =="Lemmikute raamat"== Pille-Riin Purje, "Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili", 2013. * 1. märtsil 1984 kingib sõber Inna Grünfeldt mulle teatrikuu alguse puhul "Lemmikute raamatu": valge niidiga kokku köidetud peopesasuurused paberilehed, igale lehele kleebitud meesnäitleja pilt. Kuraditosin mustvalget fotot, välja lõigatud "Teatrimärkmikust 1975/76". Paar pil...'
 
Resümee puudub
5. rida:
Pille-Riin Purje, "Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili", 2013.
 
* 1. märtsil 1984 kingib sõber Inna Grünfeldt mulle teatrikuu alguse puhul "Lemmikute raamatu": valge niidiga kokku köidetud peopesasuurused paberilehed, igale lehele kleebitud meesnäitleja pilt. Kuraditosin mustvalget fotot, välja lõigatud "Teatrimärkmikust 1975/76". Paar pilti on kinkija sokutanud lemmikute kilda õrritava huumoriga. Viimane leht on aga valge ja puhas. Kujutlus lisab tühjale lehele uued lemmikud. Sinna on sattunud ka näitlejaid, kes varem või hiljem muutuvad nähtamatuks. Loevad need tõelised, kes jäävad alatiseks.
* 1. märtsil 1984 kingib sõber Inna Grünfeldt mulle teatrikuu
alguse puhul "Lemmikute raamatu": valge niidiga kokku
köidetud peopesasuurused paberilehed, igale lehele kleebitud meesnäitleja pilt. Kuraditosin mustvalget fotot, välja
lõigatud "Teatrimärkmikust 1975/76". Paar pilti on kinkija
sokutanud lemmikute kilda õrritava huumoriga. Viimane
leht on aga valge ja puhas. Kujutlus lisab tühjale lehele
uued lemmikud. Sinna on sattunud ka näitlejaid, kes varem
või hiljem muutuvad nähtamatuks. Loevad need tõelised,
kes jäävad alatiseks.
 
* Juhan Viiding (1948-1995), kelle päralt lehekülg "Lemmikute raamatus", esitab oma luuletust "Ma olen pannud segast...". Lõpuridade liginedes muutuvad poeetnäitleja plastika, miimika, intonatsioon irooniliseks, "... ei suuda teha korda ka seinakappisid!" lahutab Viiding teatraalselt käsi ja lisab liigutuse, millega nagu kompaks laeni kõrguvat kartoteegikastide virna. Puudutab luulekaustikut kui sõrmeotsteni sensitiivne snoob. Kuulutab peavärahtusega, hääles "kunstiinimese" võbelus: "ma oskan kasteheina vaid ära kaduda...". Muundub õhukeseks rohukõrreks. Laseb tuulel end lavalt minema kanda.