Skulptuur: erinevus redaktsioonide vahel

* Nimelt seisis kooli ees [[Miina Härma]] kuju (Juta Eskel, 1984). Tollal nii igapäevane pronkskuju on osutunud tavatuks, tavapärast linnakujundust mitte järgivaks – tuleb välja, et [[pronks]]ist või [[kivi]]st naisi meie linnades näha ei ole. [[Ajalugu|Ajaloo]] kulgu sekkunud naissoost [[teadlane|teadlasi]], loojaid, poliitikuid[[poliitik]]uid ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi austavaid [[mälestusmärk]]e lihtsalt ei leidu.

* Naisi kui selliseid muidugi leiab. Nii et vähemalt silma nad pai(s)tavad. Naised on ju ilusad, harmoonilised, ümara joonega, sobivad eriti hästi esitama [[allegooria]]id või kaunistama pargimaastikku, soovitavalt ''au naturel'' või siis nappide kehavorme rõhutavate lehvivate palakatega nagu [[Russalka]] ingel (skulptor [[Amandus Adamson]], arhitekt Nikolai Tamm, 1902) või nn taksot püüdev paar [[Estonia]] taga (skulptor Lembit Paluteder, arhitekt Mart Port, 1959), kuigi mõlemad on mehist kaotust[[kaotus]]t tähistavad monumendid.

:Hea näide on Tartus[[Tartu]]s Vallikraavi tänaval[[tänav]]al peituv skulptuur "Õppiv tütarlaps" (Juhan Paberit, 1959), mis nimetuse järgi kõlab nagu midagi arukat ja teistsugust. Aga ei, graniidist tütarlaps on loomulikult [[alastus|alasti]], kuigi tarkust[[tarkus]]t taga nõudjal on tõesti süles avatud [[raamat]]. Ülikoolilinnale au tegev kehakate seegi.