Eestlased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
47. rida:
* Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult ''mägedeks'' nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure [[rahvaluule]]kogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes.
** [[Lennart Meri]], "[[Hõbevalge]]". Eesti Päevalehe väljaanne 2008, lk 18
<poem>
Kes ütleb, eestlane jääb kaineks
töön, luulen, leinan, lõbuhoon?
See on vaid flegma põhjamaine,
mis, tõsi, harva laostub koost,
kuid jumal teab, kui ükskord ratkeb,
siis iga häiriv pidur katkeb,
siis hajub tuimus, murdub soomus -
ent visalt sütib meie loomus!
</poem>
* [[Betti Alver]], [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=373&table=Books&book_id=373&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Lugu valgest varesest: poeem"] (1931)
| |||