Sara Stridsberg: erinevus redaktsioonide vahel

* Spänga [[raudteejaam]]a [[raadiomast]] 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise [[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma [[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]] [[päike]], hall krobeline päikesepaiste. [[Silmapiir]]il on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. (lk 7)

* [[Maailm]] tema all on nagu laiali laotatud [[vaip]], mis koosneb [[maja]]dest, [[tänav]]atest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inim[[kops]], aga tema jaoks ei ole siin [[tulevik]]ku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, [[haigus]]e märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele [[tüdruk]]ule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud [[trellid]], tummad [[näod]] pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust[[hallus]]t taga igatsema. Temas pole midagi [[Erilisus|erilist]], mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi [[alastus|alasti]] olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud [[ahel]]ad, mis hoiavad teda vangistuses ja [[üksindus]]es. (lk 7-8)

* Samal ajal, kui [[medõde]] läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, [[käsi]] või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8)

* 'Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone [[gaasiahi|gaasiahjus]], kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli [[eksperiment]]. Seekord oli nagu vabalangemine. Ma langesin ja jäingi langema.'' (lk 12)

:"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus[[kodu]]s kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta."

:"Ma ei tea. Üksinduse[[Üksindus]]e eest, enda sees oleva kuristiku eest."

* Jim on seal [[tugitool]]isügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised [[jalad]] hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal [[raha]] vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad [[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest[[silm]]adest veel valgust[[valgus]]t. (lk 14)

* Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani [[korter]]i uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud [[Stockholm]]i minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi [[unerohi|unerohutablette]] nimega Imovane ja palunud minu õnnistust[[õnnistus]]t, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.

:"Kallis Jackie, mul on sinu abi vaja. Tule pärast kooli natukeseks siia, Jackie. Ainult sina saad mind praegu [[päästmine|päästa]]. Kas sa võiksid siia tulla? Ma olen nii üksi."

* Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent [[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda [[matus]]teks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli|tule]] või [[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja [[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud [[keha]] liiga suures ülikonnas, tulevikuta, [[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)

* Kunagi arvasin, et meie [[perekond]]a on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, [[väljavalitus|väljavalitud]], ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin [[vanamees|vanade meestega]], kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest[[majesteet]]idest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat [[kuld]]ne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)

* Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäiketalve[[päike]] männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured [[puu]]d leekides. [[Juur]]ed ja paljad [[tüvi|tüved]] helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne [[valgus]] varjudesse. JuudatalvJuuda[[talv]], reetlikult pehme. (lk 16)

* Lone on rohkem [[ajatus|ajatu]], vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole ma kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on armastuse[[armastus]]e peale eriline [[anne]], Marioni tõmbab teda nagu [[lill]]e poole. (lk 17)

* Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i üksindusest[[üksindus]]est ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole [[enesetapja]]. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)

:"Ma arvan, et [[elu]]."

* Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud [[samm]]ud, äkiline [[rõõm]], mis läbib keha nagu [[tuul]]. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21)

* Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, [[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli [[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma[[silm]]a ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses[[pimedus]]es. (lk 21)

* Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud [[küünal|küünlad]], aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. [[Teadvus]]e piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb [[hirm]], see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu [[selgroog]]u ja veresooni nagu [[lumi]] või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan [[sõda]], mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk [[öö]], mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal [[voodis]] lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. (lk 21)

* See pidi olema öösel, kui ta BeckombcrgasseBeckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast maoloputust[[maoloputus]]t Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võinud Norrtulli lähedal ühes hotellis[[hotell]]is toa ja neelanud pudeli [[konjak]]iga alla kõik oma [[unerohi|unerohutabletid]]. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda [[lennuk]]isse ja sõita ükskõik kuhu, [[Pariis]]i, [[Sankt Peterburg]]i, [[Moskva]]sse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus lumehanges[[lumehang]]es mõnisada meetrit hotellist. (lk 23)

:"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi õnnelikuks[[õnn]]elikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati [[vaba]] olnud. Sul pole kunagi [[isa]] vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23)

:Jim tuleb ikka ja jälle selle [[küsimus]]e juurde tagasi, iga päev läheb ta paljudest [[trepp]]idest üles Edvardi juurde, et küsida [[haigla]] idee, üleüldise mõtte kohta.

* "Haiglasse tulles ütlesid, et sul ei ole lapsi[[laps]]i."