Enesetapja: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' * Ja niisamuti, peaaegu alateadlikult, hakkas ta [Sandy] taipama, mis peitub miss Brodie tegude taga, kes oli valinud iseenda selleks isikuks, kes annab endale kõik patud andek...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
==Proosa==
* Ja niisamuti, peaaegu alateadlikult, hakkas ta [Sandy] taipama, mis peitub miss Brodie tegude taga, kes oli valinud iseenda selleks isikuks, kes annab endale kõik patud andeks ja kes valis endale elu, mis pakkus talle märksa suuremal määral enesetapja eksootilist mõnu, kui ta oleks saanud siis, kui ta oleks hakanud
** [[Muriel Spark]], "[[Miss Jean Brodie oma parimas eas]]", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989
* Spänga [[raudteejaam]]a [[raadiomast]] 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise [[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma [[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]] [[päike]], hall krobeline päikesepaiste. [[Silmapiir]]il on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba.
: [[Maailm]] tema all on nagu laiali laotatud [[vaip]], mis koosneb [[maja]]dest, [[tänav]]atest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inim[[kops]], aga tema jaoks ei ole siin [[tulevik]]ku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, [[haigus]]e märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele [[tüdruk]]ule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud [[trellid]], tummad [[näod]] pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat [[hallus]]t taga igatsema. Temas pole midagi [[Erilisus|erilist]], mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi [[alastus|alasti]] olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud [[ahel]]ad, mis hoiavad teda vangistuses ja [[üksindus]]es. (lk 7-8)
* Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i [[üksindus]]est ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
[[Kategooria:Elukutsed]]
| |||