Üksindus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
'''Üksindus''' on üksiolemine. Vahel eristatakse sellest üksildust kui soovimatu üksioleku tunnet, kuid see eristus ei ole üldlevinud.
 
==Proosa==
* Üksindus on mulle nagu teistele kiriku õnnistus. See on minu jaoks armuvalgus. Iial ei sule ma oma ust enda järel teadvustamata, et ilmutan enda suhtes [[halastus]]t.
* [[Peter Høeg]], "[[Preili Smilla lumetaju]]", tlk [[Arvo Alas]], lk 11
 
 
* [[Üksildus]] teeb kas hapuks või õpetab endaga toime tulema.
10. rida ⟶ 12. rida:
** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]"
 
 
ABRAHAM: Nad räägivad — need [[eksistentsialism|eksistentsialistid]] — väga ebareaalsetest asjadest nii ilusasti. Nii ilusasti, et jää või uskuma.<br>
ROBERT: Ebareaalsetest küll, aga mis sa selle all täpsemalt mõtled?<br>
ABRAHAM: Näiteks üksindusest... Kahekümnendal sajandil!? See kõlab nagu vana armas muinasjutt, kui kuulad, siis võõrandab ta su sellest igapäevasest jamast nii kaunilt ära, et... Nüüd, mil me kõik käsist ja jalust üksteise külge oleme seotud — teadus ja kunst ja poliitika —, kõik ühes sasikeras koos; nüüd, kus [[indiviid]]i ennast nagu enam polegi, räägivad need imepärased mehed üksindusest... Geniaalsed armsad luiskajad!<br>
* [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), III vaatus, III pilt, lk 46
 
* Üksindusse tõmbumine on muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et oledki isoleeritud. Kujutlus õilsast, vaimsest üksindusest on lihtsalt üks romantiline kujutlus. Üksindus on eksitee. Meie ainus pääste on tühisus, teised inimesed, vastastikuste peegelduste mäng. Koosolemine. Ükskõik kui mõttetu.
22. rida ⟶ 19. rida:
* Üksikuid inimesi on tänasel päeval rohkem kui kunagi varem. Need üksikud inimesed jagunevad kaheks. Ühed on need, kes väga tahaksid olla paarisuhtes, aga nad ei leia endale partnerit. Aga siis on teine grupp, kes valivad esmakordselt inimese ajaloo juures nii suurtes hulkades vabatahtlikult üksi elamise, sest nad soovivad elada üksi.
** [[Katrin Saali Saul]] (Kristjan Pihl, [https://novaator.err.ee/1034339/pealtnagija-lahisuhterobotit-arendav-eesti-filosoof-avaldas-armastuse-retsepti ""Pealtnägija": lähisuhterobotit arendav Eesti filosoof avaldas armastuse retsepti"] ERR, 12.02.2020)
 
 
* [[Maailm]] tema all on nagu laiali laotatud [[vaip]], mis koosneb [[maja]]dest, [[tänav]]atest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inim[[kops]], aga tema jaoks ei ole siin [[tulevik]]ku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, [[haigus]]e märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele [[tüdruk]]ule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud [[trellid]], tummad [[näod]] pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat [[hallus]]t taga igatsema. Temas pole midagi [[Erilisus|erilist]], mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi [[alastus|alasti]] olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud [[ahel]]ad, mis hoiavad teda vangistuses ja [[üksindus]]es. (lk 7-8)
* "Jimmie Darling?"
:"Jah."
:״Kas sa saad jälle terveks?"
:"Ma ei tea, Jackie."
:"Kas sa ei taha terveks saada?"
:"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem [[kodu]]s kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta."
:"Kaitsta, mille eest?"
:"Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva [[kuristik]]u eest."
:"Nii et sa ei tule tagasi?"
:"Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota." (lk 13)
* Kunagi arvasin, et meie [[perekond]]a on [[õnnistus|õnnistatud]] erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, [[väljavalitus|väljavalitud]], ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin [[vanamees|vanade meestega]], kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja [[majesteet]]idest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat [[kuld]]ne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
* Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole [[enesetapja]]. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
 
==Draama==
 
<poem>
ABRAHAM: Nad räägivad — need [[eksistentsialism|eksistentsialistid]] — väga ebareaalsetest asjadest nii ilusasti. Nii ilusasti, et jää või uskuma.<br>
ROBERT: Ebareaalsetest küll, aga mis sa selle all täpsemalt mõtled?<br>
ABRAHAM: Näiteks üksindusest... Kahekümnendal sajandil!? See kõlab nagu vana armas muinasjutt, kui kuulad, siis võõrandab ta su sellest igapäevasest jamast nii kaunilt ära, et... Nüüd, mil me kõik käsist ja jalust üksteise külge oleme seotud — teadus ja kunst ja poliitika —, kõik ühes sasikeras koos; nüüd, kus [[indiviid]]i ennast nagu enam polegi, räägivad need imepärased mehed üksindusest... Geniaalsed armsad luiskajad!<br>
</poem>
* [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), III vaatus, III pilt, lk 46
 
==Luule==
35. rida ⟶ 57. rida:
</poem>
* Emily Dickinson, "*** On tühja taeva üksildus". Tõlkinud Doris Kareva. Rmt: "Kiri Maailmale". Tallinn: Eesti Raamat 1988, lk 42