Hais: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
3. rida:
* Mõningaid sammaldunud kivirahnudest matsid enda alla haisusõstra kobarad (''Ribes prostratum'', näärmeline [[sõstar]]), mis on kena põõsas ega näe üldse oma kurjakuulutava nime moodi välja, ehkki see on tal auga välja teenitud.
** [[Anna Murray Vail]], "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
 
 
* Meie aga roomasime edasi, käed-jalad [[muda]]s harali, et jagada oma raskust nii laiale pinnale kui võimalik. Ma oleksin otsekui ujunud siirupis, ainult et lisapiinaks see [[siirup]] lehkas ja sisaldas surnuid. (lk 73)
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990
 
 
* Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga [[puhtus|puhtad]] ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda [[armulaud|armulauale]], siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti [[lehk]]avas [[kuub|kuues]]..."
13. rida ⟶ 15. rida:
* Ei, sa ei kiitnud ikka veel oma poega tema usu pärast — see poleks olnud su loomule vastav. Sa üksnes möönsid, et igaühel peab olema õigus omal viisil [[õndsakssaamine|õndsaks saada]] ja andsid sellega temale oma [[õnnistus]]e. Aga need sõnad käisid ka sinu enda kohta, need nõudsid õigust jätkata teed niisugusena, nagu sa olid. Ei mingit pettevarju ega pühapäevalaabrukit olnud sulle vaja. Sa ei mõelnud iial sellele, kas sinu kuub levitab [[viiruk]]it või lõhnab sandisti, ärritades mõne variseri ninasõõrmeid. Ei, sellele sa ei mõelnud ja nii juhtuski, et sa ei saanud enne surma selga uut puhast ürpi, vaid surid samasugusena, nagu olid elanud. (lk 70)
** [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
 
 
* Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud [[küünal|küünlad]], aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. [[Teadvus]]e piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb [[hirm]], see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu [[selgroog]]u ja veresooni nagu [[lumi]] või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan [[sõda]], mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk [[öö]], mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal [[voodis]] lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. (lk 21)
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
 
==Luule==