Maailm: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
'''Maailm''' on [[inimene|inimese]] subjektiivses tajus tema ümber olev kõiksus. Põhimõtteliselt eksisteerib kõiksus edasi ka ilma inimeseta, kuid siis ei näe keegi seda enam maailmana. Vaatepunktipõhise lähenemise tõttu peetakse maailmaks kas [[universum]]it või inimese lähemat ümbrust, sel juhul eelkõige planeeti [[Maa (planeet)|Maa]]. Antropotsentrismist kõneleb ka eestikeelne sõna ''maailm'', mis koosneb sõnadest ''maa'' ja ''ilm'', tähistades maapinnal seisja vaatepunktist eristuva kahe pinna vastandust: füüsiline [[maapind]] all ja illusoorne pind [[taevas]] üleval moodustavad maailmana ühtse dialektilise terviku. Universumi inimsõltumatus struktuuris niisugune vastandus ei kajastu.
 
==Proosa==
 
* Me võime maailma tundma õppida, kuipalju tahame, ta säilitab ikka nii päeva- kui ka ööpoole. (lk 34)
* Maailm on kell, millel mõra sees, ta koliseb, aga ei helise. (lk 34)
12. rida:
* ''Die Welt ist alles, was der Fall ist.''
** [[Ludwig Wittgenstein]], "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]" (tlk [[Jaan Kangilaski]] ja [[Veiko Palge]])
 
 
* [[Tõlgendamine]] on maailma vaesestamine ja kurnamine - et luua "[[tähendus]]te" varjuilm. See on ''maailma'' muutmine ''selleks'' maailmaks. ("Selleks maailmaks"! Justkui oleks olemas mõni teine.)
20. rida ⟶ 21. rida:
* Kõik, mis on väljaspool maailma - ja kõik ''hea'' on väljaspool maailma -, on alati otse maailma südames. Mitte kuskil mujal.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 309
 
 
* Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. (lk 7)
* Maailm tema all on nagu laiali laotatud [[vaip]], mis koosneb [[maja]]dest, [[tänav]]atest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inim[[kops]], aga tema jaoks ei ole siin [[tulevik]]ku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, [[haigus]]e märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele [[tüdruk]]ule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud [[trellid]], tummad [[näod]] pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat [[hallus]]t taga igatsema. Temas pole midagi [[Erilisus|erilist]], mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi [[alastus|alasti]] olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud [[ahel]]ad, mis hoiavad teda vangistuses ja [[üksindus]]es. (lk 7-8)
* Kunagi arvasin, et meie [[perekond]]a on [[õnnistus|õnnistatud]] erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, [[väljavalitus|väljavalitud]], ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin [[vanamees|vanade meestega]], kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja [[majesteet]]idest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat [[kuldne]], ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
 
==Luule==