Redaktsioon: 28. august 2021, kell 13:00 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 28. august 2021, kell 14:55 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
15. rida: * Samal ajal, kui [[medõde]] läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, [[käsi]] või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8) * ''Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone [[gaasiahi\|gaasiahjus]], kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli [[eksperiment]]. Seekord oli nagu [[vabalangemine]]. Ma langesin ja jäingi langema.'' (lk 12) * "Jimmie Darling?" 24. rida: :"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem [[kodu]]s kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta." :"Kaitsta, mille eest?" :"Ma ei tea. [[Üksindus]]e eest, enda sees oleva ~~kuristiku~~[[kuristik]]u eest." :"Nii et sa ei tule tagasi?" :"Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota." (lk 13) 33. rida: * Jim on seal [[tugitool]]isügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised [[jalad]] hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal [[raha]] vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad [[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema [[silm]]adest veel [[valgus]]t. (lk 14) * Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool [[aeg]]a ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu [[laps]]. Ta on alati armastanud [[surm]]a selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast [[noorus]]t, [[vananemine\|vananemisest]], ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi [[armastus\|armastanud]]. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet. :"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14-15) 43. rida: :Ma ei vastanud kunagi tema kirjadele. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ma olen alati tundnud, et mina ei suuda teda ka parima tahtmise juures päästa. Lõpuks on päästja alati keegi teine, Sabina-sugune naine või alkohol. (lk 15) * Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent [[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda [[matus]]teks riidesse pannud. Ja [[valgus]], mis alati tema ~~silmist~~[[silm]]ist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli\|tule]] või [[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja [[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud [[keha]] liiga suures ülikonnas, tulevikuta, [[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16) * Kunagi arvasin, et meie [[perekond]]a on [[õnnistus\|õnnistatud]] erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, [[väljavalitus\|väljavalitud]], ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin [[vanamees\|vanade meestega]], kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja [[majesteet]]idest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat [[~~kuld~~kuldne]]ne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16) * Minu akna taga küünitab valge ilmetu talve[[päike]] männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured [[puu]]d leekides. [[Juur]]ed ja paljad [[tüvi\|tüved]] helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne [[valgus]] varjudesse. Juuda[[talv]], reetlikult pehme. (lk 16) 51. rida: * Lone on rohkem [[ajatus\|ajatu]], vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole ma kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on [[armastus]]e peale eriline [[anne]], Marioni tõmbab teda nagu [[lill]]e poole. (lk 17) * Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i [[üksindus]]est ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole [[enesetapja]]. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17) * Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus. 60. rida: :Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev [[naer]] mähib maailma [[loor]]idesse ja [[muinasjutt]]udesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19) * Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane [[kõnnak]]. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud [[samm]]ud, äkiline [[rõõm]], mis läbib keha nagu [[tuul]]. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21) * Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, [[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli [[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist [[silm]]a ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu [[pimedus]]es. (lk 21) 75. rida: :"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi [[õnn]]elikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati [[vaba]] olnud. Sul pole kunagi [[isa]] vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23) * Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis ~~kaitsetuse~~[[kaitsetus]]e tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema [[nahk\|nahast]] läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. :"Mis [[ideoloogia]] selle kõige taga on?" :Jim tuleb ikka ja jälle selle [[küsimus]]e juurde tagasi, iga päev läheb ta paljudest [[trepp]]idest üles Edvardi juurde, et küsida [[haigla]] idee, üleüldise mõtte kohta.

Sara Stridsberg: erinevus redaktsioonide vahel