Võhumõõk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
82. rida:
 
==Proosa==
 
* Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks lill ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime kõrgeid helerohelisi lehti, puudutas õrnalt sõrmedega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust nine näei kollasid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse, õis oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne võlv ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava ime üle. Anselm teadis, et see on lille suu, et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime süda ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema hing ja unistused.
** [[Hermann Hesse]], "Iiris". Tõlkinud Helle Luht. Looming 12/1978, lk 1637
 
* Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset [[saatus]]t ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja [[tunded]] kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)