Krista Kumberg: erinevus redaktsioonide vahel

* Raamatuleti ees seistes võib tunduda, et laste- ja noortekirjandus suhkruvatistub: roosad kaaned, muinasjututöötlused, teismeliste „päevikud“"päevikud", kerge ja sihitu fantaasiamöll. Tuletagem meelde – [[suhkruvatt|suhkruvati]] sees on üks [[varras]], mis takistab kleepuvaks muutumist. Seda varrast me otsime ja hindame.

* Üleminek lihtsalt ja lõbusalt mudilaskirjanduselt põnevale ja lõbusale 8+ kirjandusele on sujuv. Ja siis äkki avab [[noortekirjandus]] elu kogu selle keerukuses.

* Koolieelikute ja I–II klassi lastele sobiliku kirjavaraga on nagu kevadel rändlindudega[[rändlind]]udega. Kui nad saabuvad, tähendab – kõik on korras. Kui ühel hetkel ei tuleks enam muinasjutu- ja unejutukogumikke, multifilmiraamatuid, "Punamütsikese[[Punamütsike]]se" uusversioone, printsessi- ja haldjajutte, küsiksime: mis on lahti?

* Kes on noortekirjanduse lugeja? Raamatukoguhoidjana[[Raamatukoguhoidja]]na vastan – tütarlapsed. Vaatasin kolme raamatu, mille minajutustaja on poiss, ringlust: "Teise ringi süda", "Simon ''vs. homo sapiens''<nowiki>'</nowiki>i vandenõu" ja "Meie keemilised südamed". Esimest olid lugenud ainult tüdrukud, teise 16 lugeja seas oli kaks poissi, kolmanda 24 lugeja hulgas mitte ühtegi!

* Pealtnäha on kõik [[Lihula]] lilltikandiga kaunistatud seelikud[[seelik]]ud sarnased, aga nende seas pole kaht ühesugust. Lähivaatlusel leiab erinevusi värvivalikus ja motiivides. Lihula seelikut meenutavad ka eesti keelde tõlgitud lastekirjanduse kokkuvõtted: arv ja suundumused ei ole viimastel aastatel muutunud kuigi palju.

* Mida uut tuttavlike mustrimotiivide puhul silma hakkab? Muinasjutukogumikke sirvides lähen sageli pahuraks – no kui lihtsaks annab üht lugu veel muuta, enne kui mõte päris ära kaob! Tüüpiliseks näiteks siin on "101 klassikalist muinasjuttu", mis ei anna ühelegi jutule rohkem ruumi kui lehekülje või kaks, millest pildid ja suur kiri oma osa võtavad. Kellele küll on vaja loo annotatsiooni[[annotatsioon]]i? Lühendamine-lihtsustamine, kui nüüd võrdlust otsida, on nagu oleks terve Lihula seelik varspistes kaunistatud.

* Hea [[pildiraamat]] toob esile väärtusi[[väärtus]]i, julgustab ja toetab, õhutab sõbralik olema ja oma abi pakkuma, olema tolerantne.

* Lastekirjanduse teemade ring laieneb üha. Kas sellega iga kord rahul ollakse, on iseasi. Noppisin nooremale koolieale suunatud teoste hulgast kaks erandlikku – väga [[üleannetus|üleannetut]] raamatut. Kas on varem lastekirjanduses pikemalt pajatatud peerust[[peer]]ust ja [[Aluspüksid|aluspükstest]]?

* Tõlkekirjandusel[[Tõlkekirjandus]]el on olnud ka lüngatäitja roll: mida meie algupärases kirjanduses napib, selle leiame tõlgete seast.

* USA noortekirjandus kultiveerib lugejais kinnisarusaamu: igas raamatus on juhmivõitu, aga ilus ja populaarne spordipoiss, populaarne, aga sandi iseloomuga [[kaunitar]], sümpaatne [[nohik]], sõbralik [[veidrik]], paha poisi kuvandiga hurmur jne. Autor justkui võtaks peotäie malenuppe, mille käigud ja rollid on teada, aga millega annab alati uue [[partii]] maha mängida.

* Lapsed[[Laps]]ed tahavad raamatust[[raamat]]ust ikka samu asju – et oleks oleks naljakas ja et oleks palju [[seiklus]]i.

* Täiskasvanud vahutavad 500 lehekülge filosoofilist jauramist, mille [[Tove Jansson]] ütleb kolme lausega[[lause]]ga ära.

* Lugeda olen ma kogu aeg osanud, ma ei mäleta, et oleksin [[lugemine|lugemist]] õppinud. Aga küllap ma millalgi seda siiski tegin. Huvi tuleb perekonnast. Vanavanaisa Jüri luges hästi palju, ta oli nagu renessanssiajastu inimene, tegeles mitme valdkonnaga: luges palju, mängis puhkpilliorkestris, pidas mesilasi, valmistas mööblit. Temast võiks palju rääkida. Ema oli väga lugev inimene, isa vähem, aga tema jutustas mulle lugusid. Ta oli noorpõlves läbi lugenud Rummu-Jüri lood ja Tarzani lood, neid ta mulle rääkis. Kui lood said otsa ja mina ikka veel painasin, siis isa mõtles lugusid käigupealt ise välja. Minu tädi, isa õde, oli Maidlas raamatukoguhoidja, ka tema oli suur lugeja ja lugude jutustaja. Isa teine õde oli samuti suur lugeja ja lugude jutustaja. See on meil perekonnas.

* Ülikooli aastatel oli [[Inge Teder]], meie [[kunstiajalugu|kunstiajaloo]] õppejõud, kunstimuuseumi direktor. Tunnid toimusid [[Kadrioru lossisloss]]is pööningul, kunstiaarete vahel, istusime toolidel ja sohvadel. See, kuidas tema jutustas, on meeldejääv. Tal oli kõrisev r-täht, tal oli hõbesõrmus, millel oli palju hõbemummusid, ja kui ta kätt liigutas, siis need kõlisesid. Ta rääkis Pariisi[[Pariis]]i kunstimälestistest nii nagu see oleks loomulik, et me neid ühel päeval näeme.

* Kui õppisin ülikoolis raamatukogundust[[raamatukogundus]]t, siis oli kolm suuremat valdkonda, mille vahel valida: tehnikakirjandus, [[ilukirjandus]] ja lastekirjandus, mis oli valikus esimest korda. Mina muidugi tahtsin ilukirjandust valida ja valisingi. Suunamise tõttu sain hoopis Haapsalu lasteraamatukokku koha.

* [K]ui Risti koolis tuli 8. klassis kirjutada, kelleks tahad saada, siis ma kirjutasin esmalt, et grimeerijaks[[grimeerija]]ks, sest teatri teema on mulle alati hästi südamelähedane olnud. Kuid ma taipasin, et grimeerija ei saagi saalis istuda ning matsin selle mõtte maha. Oli ka mõeldav, et näiteks juuksuriks[[juuksur]]iks. Raamatukoguhoidja elukutset ei terendanud silmapiiril. Keskkooli ajal oli pedas lahtiste uste päev ja ma tahtsin eesti keelt “nuusutada”"nuusutada", aga sattusin kogemata raamatukogunduse peale ja nii jäi.

* Täiskasvanu peab ise võtma raamatu kätte ja näitama, et lugemine on mõnus. Ikka isiklik [[eeskuju]]!

* Kirjatööd saan teha hommikupoole, kui lapsed on koolis. Kui koolipäev lõpeb ja nad tulevad raamatukokku, siis nad elavad ennast välja, siis tuleb neid hoida joone peal, sest mõni laps tahab vaikust[[vaikus]]t, mõni tahab lihtsalt joosta ja karjuda. Lapsed tahavdtahavad rääkida ja siis ma pean mõtlema, kumb, kas minu kirjatöö või lapse kuulamine ja temaga [[vestlemine]], on tähtsam. [[Suhtlemine]] ja sehkendamine võtab suurema osa tööpäevast.

* Vanasti, kui kirjutasime autorid[[autor]]id ja raamatute [[pealkiri|pealkirjad]] kaartidele, siis jäid need ka endale pähe. Nüüd on arvutit[[arvuti]]t kui abimeest küll mugav kasutada, aga kuna raamatuid tuleb palju juurde, siis pealkirjad ja autorid enam niimoodi meelde ei jää. Kompuuter on meid laisaks teinud. Arvuti ja andmebaasid[[andmebaas]]id on nagu [[külmkapp]]. Kui sinna sisse midagi pandud ei ole, siis ei ole sealt ka midagi võtta. Kui ei sisesta õiget [[märksõna]], millega raamat on andmebaasis, siis ei leia seda õiget raamatut ka üles. Sellisel juhul saab loota ainult [[mälu]] peale.

* [[Raamatukogu]] üks rollidest on olla akadeemiline. Mitte ainult rahuldada lugeja vajadusi[[vajadus]]i, vaid ka suunata, informeerida. Mitte pakkuda hamburgerit[[hamburger]]it, mida lugeja küsib, vaid pakkuda kõrvale tervislikumat toitu. Me ei ole kassapidajad[[kassapidaja]]d, et tõmbame ainult triipkoodi[[triipkood]]i läbi ja korrastame riiuleid[[riiul]]eid, vaid meile on oluline sisuline töö, kirjanduse tundmine. Rahvaraamatukogult justkui oodatakse külakeskuseks olemist – siin olgu postipunkt, siin saadagu õmmelda ja kasvõi pesu pesta …... Küla kultuurikeskus raamatukogu kahtlemata on ja jäägu see nii. Ma arvan, et iga tegevus raamatukogus võiks olla raamatutega seotud. Lasteraamatukogu on pealelõunati nagu [[pikapäevarühm]], kus oleks vaja kasvatajat[[kasvataja]]t, kes lastele mõtestatud ja sihipärast tegevust pakub. Muidu läheb mölluks. Meie tööülesanded seisnevad muus, ehkki oleme vajadusel õpetajad-kasvatajad.

* Raamatukogunduse [[haridus]] on kaldunud infoteaduste poole – [[info]] on oluline, aga mida me selle suure hulgaga peale hakkame? [[Inimene]] on tähtis. Raamatute üle arutlemine ja nende analüüsimine, soovitamine lugejale on siiski väga oluline – olla [[teejuht]] selles liigirikkas, läbipääsmatus ja lokkavas raamatumaailma [[džungel|džunglis]].