Anne Erm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Anne Erm, 2006. '''Anne Erm''' (sündinud 4. septembril 1943 Rakveres) on eesti helilooja, muusikateadlane ja -ajakirjanik. =="Polkast rokini"== Tsitaadid väljaandest: Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984. * Tänases kultuurisituatsioonis on levimuusikal täita olulisem koht kui kunagi varem. Ajastu pulss ja muutumised kajastuvad siin otseselt ja vahetult. (lk 5) * Levimuusika kui kõige massilisem...' |
Resümee puudub |
||
7. rida:
* Tänases kultuurisituatsioonis on
* Levimuusika kui kõige massilisem kunstiliik nõuab üha kasvavat tähelepanu kõigis oma ilminguis. Paraku kohtame levimuusika tarbevormide juures mitte just harva trafaretseid, banaalseid muusikapalu, mis kipuvad saastama muusikaatmosfääri. Selle asemel võiks kõlada rohkem sisukat originaalsete ideedega eriilmelist muusikat. (lk 5)
* [[Läänemeri|Läänemere]] kaldal asuvas Eesti NSV-s on loodud huvitav ja mitmekesine muusikamaastik, mida Moskva kriitik [[Artjom Troitski]] nimetas levimuusika paljuliigiliseks
* Mis on levimuusika arenemise suurimaks stiimuliks? Muidugi head levimistingimused, massikommunikatsioonikanalite sihipäraselt planeeritud töö. (lk 5)
* Tänapäeva noored ön küllalt hästi informeeritud, nende muusikaline silmapiir võib olla väga lai. Nad teavad, milline on momendil maailmas hea ning moodsa muusika mudel ja on virgad seda nõudma. Selge, et ajast ja arust solist või ansambel ei löö täna enam läbi. Aga muusika on siiski kõigi jaoks, vanade ja noorte jaoks. Siit saavad kosutust hingele ja vaimule koolilapsed ning pensionärid, töölised ning põllumehed. Neile on vaja anda valikuvõimalus. Kellele lööklaul, kellele folk, kellele džäss, kellele rokk... Meie muusikaolustikus peaks leiduma muusikat kõigiks hingeilmadeks. Ainult sel juhul tunneb inimene, et muusika on ta sõber, ta emotsioonide rikastaja. (lk 5)
* Kõige paremini suudab erinevate kuulajate maitset rahuldada [[raadio]]. (lk 5)
* Esialgu veel puudub meie vabariigis muusikute tegevust korraldav ühine organisatsioon, aga seda oleks ammugi vaja, sest kõik ei mahu [[filharmoonia]] hoole alla. "Hiina müüri" professionaalsete ja taidlusmuusikute vahel tänapäeval muidugi pole. Hindamise kriteeriumiks jääb ikka kvaliteet, ja kui see rahuldab, on uksed eetrisse ning kontsertlavale lahti mõlemale. (lk 6)
* Asjatundjaks levimuusika hindamisel peab end enamasti igaüks. Eestis on igas peres keskmiselt kaks raadiot, igas teises kodus on televiisor, igas kolmandas grammofon, igas neljandas magnetofon. Muusikat käepärast kui palju! Vähem või rohkem kuulavad levimuusikat kõik inimesed, isegi selle veendunud vastastel on südamesopis mõni [[lemmiklaul]]. (lk 6)
* Meie sajandil toimub levimuusika areng käsikäes massikommunikatsioonivahendite arenguga. Muusikat tiražeerivad raadio, televisioon, heliplaadid, -lindid, -kassetid jne., olles võimsaks loomingu stimulaatoriks. (lk 6)
* 36־aastaselt surnud [[Raimond Valgre]] pärandas meile ligi sada laulu, millest paljudele lõi ta ise ka sõnad. "Sinilind", "Muinaslugu muusikas", "Hall sõdurisinel", "Saaremaa valss" ja kümned teised Valgre laulud on leidnud kindla koha solistide repertuaaris ja kuulajate südames, kõlades üha uutes vokaal- ja instrumentaalvariantides ka noore muusikutepõlvkonna esituses. (lk 7)
* Kuuekümnendatel aastatel seisis eesti levimuusika juba kindlalt jalgadel. See oli stabiliseerumise periood: loomingulised otsingud kinnistusid, helilooming ja esituskunst saavutasid suurema kunstiküpsuse. Eesti džässifestivalid võitsid suure autoriteedi kogu Nõukogudemaal. Rohkem kui kakskümmend parimas loomeeas professionaalset heliloojat tegid palju ära meie levimuusika arendamiseks. Isegi mitmed veendunud süvamuusika autorid kirjutasid sel perioodil mõned teosed kergemas laadis. Heliloojate edurivis oli kolm meest [[Uno Naissoo]], [[Arne Oit]] ja [[Valter Ojakäär]]. Nende muusikalise tegevuse ja loomingu mõju meie tänasele levimuusikale oleks raske üle hinnata. Nad võitlesid rahvusliku, nüüdisaja nõuetele vastava professionaalse loomingu eest, rajades kindla aluse eesti džässimuusikale ning arendades edasi laululoomingu traditsioone. Nad võtsid oma südameasjaks noore haritud levimuusikute põlvkonna kasvatamise ning tõhusa muusikapropaganda tegemise. (lk 7)
* Kuuekümnendate aastate keskpaiku hakkas võrseid ajama noorteansamblite muusika, esialgu biitlite vaimus. Aegapidi hakkas iga ansambel oma loomingulist palet kujundama. Noor laienev suund nõudis üha suuremat tähelepanu, jättes eelnevad muusikavoolud ja žanrid tahaplaanile. Esimesena taandus instrumentaalmuusika. (lk 7-8)
* Seitsmekümnendate aastate keskpaigast alates teeb meie levimuusikas ilma ansamblite muusika. "Kukerpillide", "Apelsini", "Fixi", "Ruja", "Radari" jt. gruppide muusika on võitnud laia auditooriumi poolehoiu. Kasvab ansamblite professionaalsus, laieneb nende muusika stiililine ring, rikastub kõlapilt. (lk 8)
| |||
