Sara Stridsberg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
64. rida:
* Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, [[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli [[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist [[silm]]a ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu [[pimedus]]es. (lk 21)
* Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud [[küünal|küünlad]], aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. [[Teadvus]]e piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb [[hirm]], see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu [[selgroog]]u ja veresooni nagu [[lumi]] või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan [[sõda]], mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk [[öö]], mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal [[
* See pidi olema öösel, kui ta Beckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast [[maoloputus]]t Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võinud Norrtulli lähedal ühes [[hotell]]is toa ja neelanud pudeli [[konjak]]iga alla kõik oma [[unerohi|unerohutabletid]]. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda [[lennuk]]isse ja sõita ükskõik kuhu, [[Pariis]]i, [[Sankt Peterburg]]i, [[Moskva]]sse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus [[lumehang]]es mõnisada meetrit hotellist. (lk 23)
|