Siniliilia: erinevus redaktsioonide vahel

* Kes metsa alt siniliiliaid üles kitkuvad, on [[vandaal]]id; tema on Manderley's selle ära keelanud. Kui ta maal ringi sõidab, näeb ta vahel [[jalgrattur]]eid, tohutu suured kimbud lenkstangil, õied juba suremas, katkutud varred paljad ja räpased. [[Priimula]]d ei hooli sellest nii väga: ehkki nad kasvavad samuti metsikult, on neil kalduvus [[tsivilisatsioon]]i poole ja nad kenitlevad ning naeratavad pahaks panemata mõne maamaja aknalaual moosipurgis, elades ligemale nädalapäevad, kui aga vett antakse.

** [[Daphne du Maurier]], "Rebecca". Tõlkinud Virve Krimm. Varrak, 1993, lk 31

 

* [[Org|Oru]] alumises osas oli paks [[mets]]; [[tamm]]eokstel sahises veel kui­vanud [[leht]]i, [[kastan]] ja mägivaher pürgisid võitluses [[valgus]]e pärast kõrgele, [[pöökpuu]]de vahel mustasid helkiva lehestikuga [[iileks]]id. Siis läks mets hõredamaks ja rada kulges oruperve mööda. Vasakul sügavas orupõhjas jooksis kiirevooluline [[jõgi]], paremale jäid rohused [[nõlv]]ad, kus rusukalded siin-seal järsult kõrgete kaljurüngaste tippudeni kerkisid. Pleekinud kulu ja möödunud aasta kilpsõnajalgade ruskete kuhilate vahel tärkas juba siniliiliate läikivrohelisi lehti ja ka [[laukapuu]] ajas pungi. Kuskil määgisid [[lambad]]. See ja hiireviu häälitsus kõrgel mäeharjade kohal ning kuivanud [[sõnajalg]]ade sabin mu väsinud ratsu kapjade all olid ainsad hääled orus. Ma olin kodus - [[lihtsus]]e ja [[vaikus]]e kosutavas rüpes.