Ellujäämine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
:Ma olin end [[lukk]]u pannud ja [[võti|võtme]] ära kaotanud. See, mis meiega juhtus, oli nii erandlik ja karm, et ma püüdsin kogu oma tahte, jõu ja kõigi vahenditega maailmale näidata, et ei juhtunud midagi erilist. See oli vaistlik ellujäämisestrateegia: kaas peale, kui sa ei kannata sisu vaadata, veel vähem seal sees tuhnida. (lk 14)
* [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012
 
 
* Jätkuks hiljuti ajakirja [[Looming (ajakiri)|Looming]] veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise [[eesmärk]] iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof [[Ilmar Tammelo]] – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud [[maailmavaade]]t, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise [[Hiina]] sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma [[saatus]]est suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.
** [[Maria Mälksoo]], [https://diplomaatia.ee/debatt/ "Debatt: Kommentaar Andreas Kaju artiklile Hiina ja idealismi piirid"], Diplomaatia nr 99, november 2011
 
[[Kategooria:Tegevused]]