Tiina Laanem: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
6. rida:
Tsitaadid väljaandest: Tiina Laanem, "Sidrunid ja siilid". Eesti Päevalehe AS, 2009.
 
* "Olin aastakese kaitseministeeriumis," noogutab Ralf kannataja ilmel. "Oh jestas, seal tulevad vennad hommikul tööle, sügavad mune ja püüavad selgusele jõuda, kas kuskil leiduks veel mõni [[arengukava]], mida saaks hakata jälle ümber tegema. Kohe otsivad sellist! Ega niisuguse tööga tulevad ainult lootusetult innukad tüübid toime." (lk 14)
* Aga emal olid lillede[[lill]]ede asemel vahuveinid, mida isa talle seni pidupäeviti külmkappi[[külmkapp]]i pistis, kuni võttis nõuks nende juurest minema kolida. Vahuveinid muidugi jäid, neid ostis ema seejärel ise, niristas jooki kõrgesse klaasi ja vaikis pidulikult. Kui isa mõni aasta hiljem oma sõiduautos veokiga kokku põrkas ja õnnetult surma sai, andis see emale võimaluse hakata täieõiguslikuks [[lesk|leseks]], kes käis esikukappi jäänud meestemantliga vestlemas ja hoidis majapidamisraha truu järjekindlusega, papa pruuniruudulise pintsaku[[pintsak]]u taskus. Sestpeale elaski isa neil justkui [[kapp|kapis]]. (lk 22)
* Vanem õde Ann on teadaolevalt ainus inimene, kes ei jäta iial telefonihelinale[[telefon]]ihelinale vastamata - olgu kui tahes sügav [[öö]] või solisegu kuum dušš tema paljale ihule, kisendagu lastekari tähelepanu järele või vajagu numbrimäed aruannetesse seadmist. Tema vastab alati. Mõnikord mõtleb Nora endamisi, mis kõnet õde kogu aeg küll ootab? Kas loodab mingit imet? Võimalust võita pilet uueks eluks vahepealse kohustuseta ära surra ja uuesti sündida? Sissekannete lahter tõmmatakse lihtsalt tühjaks: sealt kustutakse kolm kooselu (üks paberiga ja kaks ilma), laenud, lapsed ja luhtumised. (lk 24)
* "Meie emapoolne suguvõsa on mõlemat liini pidi Virumaalt[[Virumaa]]lt pärit, jätkab Ralf kahtlaselt rõõmsalt. "Kõik need Varangud, Lammasmäed ja Toolsed lausa kubisevad meie esivanemate jalajälgedest. Ka isapoolne vanaema elas Virumaal."
:"Mis siis sellest?" pärib Martin endistviisi umbusklikult.
:"Kui keegi võtaks vaevaks asjaga natukene tegeleda, võiks Kundast[[Kunda]]st teha uue Stonehenge'i, Yellowstone'i pargi või Kuningate oru. Sa ei usu, jah?"
:"Kui ma veel Tabelinuse kondid ka üles leiaks, võiksime end rahumeeli Virumaa suurvürstideks kuulutada. Pole kahtlust, et DNA-proov näitaks veresugulust. Või näed sa tavaliselt unes, et olid eelmises elus hoopis Lembitu?" (lk 32)
* "Kõlab ju uhkelt - homme juhid riiki sina!" lisab klaasi kergitav Ott, kes jätab algusest peale vindise mulje. "Lõpp ülbete poliitikute omavolile, anname rahvale veto-õiguse. Mis neist allkirjadest muidu koguda? Rahvas ruigab pahameelest, aga teha ei saa midagi."
:"Ainult kooris purki sittuda ja võimu ees haisu levitada," lisab teatrijuht Erik, ise samal ajal pilguga koera otsides. "Aga väike kamp otsustajaid surub nina kinni ega tee väljagi. Nagu loomaaias, kus elukatel lastakse puuris möirata ja pärast visatakse lobi ette." (lk 64)
* Verandal tuulutavad end hoopis punetavate nägudega prouad, kes veel mõne aja eest poliitikute[[poliitik]]ute ülbust kirusid, ja seejärel oma pulbitsevat pahameelt koerakese silitamisega maandasid. Nüüdki jätkavad nad oma kihutuskõnet sama hoogsalt. "Mis siin tahta? Rahvas jäägu ikka külaseltsi ja taidlusringi tasemele," pahandab üks neist häälekalt. "Ärgu toppigu oma nina suurde mängu. Riiki juhib ikka vaid kümme inimest."
:"Jah, rahvas tehku näitust või laulupidu. Hea välismaalastele näidata," lisab teine. (lk 69-70)
* "Mamma oli erakordne naine," jätkab Miili. "Ta võis üle põranda[[põrand]]a kõndida nagu [[saatus]]!"
:"K õ n d i s nagu saatus?" kordab Martin silmi suureks ajades.
:"Just! Papal tuli teda ikka jupp aega taga ajada, enne kui endale sai. Ta oli vaesest perest poiss, hinge taga polnud muud kui maadlusega teenitud raha. Pani ikka vaikselt kõrvale. Mamma kogus ka raha, aga kahekümne neljandal läksid olud kitsaks, kabareed keelati vahepeal ära. See oli üldse mammale raske aasta; sest üks hullvaim oli temasse kangesti armunud, keegi luuletaja, endal polnud sentigi taskus, võttis aina võlgu ja istus õhtuti Mustas Kassis. Kirjutas mammale muudkui luuletusi, aga kes siis luuletustest söönuks saab? Ega siis niisuguse udumaimuga pole mõtet peret luua, pärast ole koos lastega näljas. Mammal tuligi talle ära öelda, et läheb hoopis meie papale naiseks. Aga no kus hullvaim läks alles pööraseks!"