Andra Teede: erinevus redaktsioonide vahel

* Mulle meeldib, kui [[luuletus]] räägib ühe konkreetse [[lugu|loo]], mitte ei ilutse niisama [[kujund]]ite ümber.

** Andra Teede, [https://kultuur.err.ee/827586/andra-teede-esitleb-luulekogu-pikad-mehed-pikad-elud "Andra Teede esitleb luulekogu "Pikad mehed, pikad elud""] ERR, 30.04.2018

* Öeldakse, et [[maailm]]as on teleseriaali[[teleseriaal]]i kuldaeg. See algas 2000. aastatel. Kas sama saab öelda Eesti telesarja kohta? Mul on endal tunne, et meie tippsarjade ühine nimetaja on teatav [[infantiilsus]]. Popmuusikaga[[Popmuusika]]ga on sama: tihti on meie turu hittlauludel[[hittlaul]]udel selline tunne juures, nagu oleks onu võtnud [[lõke|lõkke]] ääres [[kitarr]]i kätte.

* Mina kirjutan [[ETV]]-le. Survet küll ei ole, aga avalik ruum ja [[meedia]] paneb kanalile ikkagi kohustuse, et [[maksumaksja]] [[raha]] eest peaks tehtama asju, mis inimestele meeldivad.

* Tekkis tunne, et suur vaatajaskond kohustab mind arvestama [[moraal]]iga, andma sotsiaalseid hinnanguid: sorteerige [[prügi]], lapsendage kodutuid [[kass]]e, valige normaalseid [[poliitik]]uid. Nagu vägisi hakkasid sisse tulema sellised näpuviibutused, kuigi ma tean, et vaataja ei taha seda. See pole orgaaniline. Saan sellise [[hääletoru]] erilisusest väga hästi aru, sest neid inimesi ei ole tegelikult palju, kes saavad iga nädal rääkida viiendikuga rahvast.

* Stsenaristid[[Stsenarist]]id võivad tihti rääkida [[lugu]]sid kõige absurdsematest tööolukordadest, sest alati on kiire ja osa on vaja üle anda. Kutsusin endale mõned [[nädal]]ad tagasi [[kiirabi]], sest mul oli seljanärvipõletik ja [[käed]] värisesid [[valu]] pärast liiga palju, et edasi trükkida. Parameedikud[[Parameedik]]ud tegid mulle kiire valuvaigistava süsti ja viis minutit hiljem jätkasin poole lause pealt.

* Kas kollektiivselt on võimalik üht stsenaariumi[[stsenaarium]]i kirjutada? Välismaal ainult nii tehaksegi, aga mulle meeldib üksi.

** Vestlusringis: Andra Teede, vestlusringis: [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/milline-on-eesti-teleseriaal/ "Milline on Eesti teleseriaal?"] Sirp, 15.04.2016

* Andra puhul on kõige hämmastavam ja kütkestavam see, kui kõigutamatu ja kindel on tema [[enesetaju]]. Justkui oleks ta juba ammu langetanud mingi olulise teda ennast puudutava otsuse, mis ei kuulu ühegi inimese poolt läbivaatamisele.

* Kui rääkida stiiliotsingutest[[stiil]]iotsingutest, siis need on teatud mõttes lõpule jõudnud: "Atlase" [[vabavärss]] on napp ja täpne, sageli on sel rohkem ühisjooni [[proosa]] kui luulega. Pole enam puhtalt ühele voogavale rütmile[[rütm]]ile üles ehitatud luuletusi ja loobutud on ka riimist[[riim]]ist, mis veel eelmises kogus siin-seal sisse tikkus.

:Kuid Andra luule [[tuum]] on jäänud samaks. See tema kõigutamatu enesetaju paistabki kõige selgemalt välja luuletustes, mis tegelevad teiste inimeste projektsioonidega[[projektsioon]]idega luuleminale. Andra näeb projektsiooni alati läbi, kuid ei võta seda tavaliselt vastu, ja kui võtabki, siis sellepärast, et ta on sellega üldjoontes nõus.

* Ka "Saage üle" tegeles paljuski projektsioonidega, nii teiste inimeste projektsioonidega poeetilisele minale kui ka viimase projektsioonidega maailmale, millest annab tunnistust juba luulekogu pealkiri. Avaluuletus rääkis [[kompliment]]idest, mis – kui need väljendavad imetlust[[imetlus]]t – on samuti üks projektsiooni vorme ja umbes sama kasutud nagu üksik roheline [[sokk]] radiaatorinurgal, kuigi armsad, mistõttu ei raatsi neid ära ka visata.

* Luulekogu "Atlas" on Teede töise sihikindluse ja seniste loominguliste suundumuste essents, kirjastajaks Jumalikud ilmutused ehk Kivisildnik, kes oma meediaaktiivsuse, kirjastustegevuse ja sõnavõttude sagedase kategoorilisuse läbi näib ajuti toimivat ka teatud veelahkmena eesti kaasaegsel luulemaastikul, piirina heakskiidu ja halvakspanu vahel. Andra Teede sobib oma uue raamatuga selle tingliku veelahkme kivisildniklikku poolde suurepäraselt: "Atlas" on ironiseeriv, räpane ja hukatuslembene, stiilselt välja peetud [[dekadents]], kuid sealt ei puudu ka intellektuaalne aines ja nooruslik ind.

* Juba raamatu [[pealkiri]] viitab pigem teistsugustele seostele (kuigi selles võib ära tabada ka keelemängu autori perekonnanimega): [[atlas]] – milline atlas? Mille atlas? Raamat neile küsimustele selget vastust ei anna. Atlase kujund ei lähtu ühestki konkreetsest luuletusest ning ka raamatu kujundus, mis küll ilmselgelt atlase kui teedekaardi ideega haakub, suurt ei selgita. Teede räägib üsna mitmes luuletuses liikumisest ja sõitmisest, ent ennekõike näib ta uus raamat kutsuvat lugejaid oma sisemaastikele ja palub neil aidata autoril orienteeruda ristmikel ja põigetes, kus ta ehk ise pole päriselt kindel.

* Kujundite ja keele pealispinna all on Teede mulle alati tundunud romantilise luuletajana. Ka ses "Atlases" leidub mitmeid luuletusi, kus Teede dekadentlikkus on vaid pealispindne. [---] Räuskav või õiendav on siin vaid keel – ja sedagi vaid kohati. Pinna all voolab aga märksa vaiksem [[jõgi]]. Ja [[tunne]].

* [[Kaart]] saab laiemaks: abstraktselt kaetakse ära ka suurem [[ruum]], kaart nende konkreetsete, meile teadaolevate kohtade-täpikeste vahel. Käidud on palju. Siin on kellegi reisid: rongid, bussid, laevad, jaamad ja sadamad, ootused/ootamised, võõrastused, kohalejõudmised jne. "Ühe jalaga põhjas" ei ole kohalolemise, vaid ringiliikumise raamat, nagu suur osa "Käikudestki".

* Kui ma enne virisesin luulekogude[[luulekogu]]de üle, kus muudkui reisitakse ja loobitakse kaunite kohtade[[koht]]ade nimesid, siis seda teeb ka Andra Teede [[Skandinaavia]]s hulkudes ("Ühe jalaga põhjas"), aga siin see ei häiri, sest koht on vaid [[foon]], elu jääb ikka üsna samaks nagu Tallinnas või [[Tartu]]s. Kui Andra [[armastus]]est kirjutab, siis tundub, et ta on leebunud ja tasakaalu leidnud, võrreldes varasema bravuuriga[[bravuur]]iga, mis vaheldus melanhooliaga[[melanhoolia]]ga, ja on tõesti jalad põhja saanud. Aga see mulje on põgus. [[Labiilsus]] on iseloomuomadus, millest ei pääse, aga mis ehk aitabki luuletada. Põhja leidmine juhtubki põhjamaal, [[Lapimaa|Lapis]], eks ikka armastuse kaudu, ja Andral on tunne, et seda jääb ta kaasas kandma kogu elu. Katajanokkal[[Katajanokka]]l armutakse nagu ei kuskil ja tormi[[torm]]i Amageri rannal näeb ta elu lõpuni unes. Kuidagi väga romantiline Teede kohta, muidu on ta olnud skeptilisem, eneseiroonilisem. Mitu luuletust on ootamisest, teiste hulgas poeem meremehe naisest, kes muudkui ootab ja ootab, ja Teede tunneb, et sama teeb temagi.