Luule: erinevus redaktsioonide vahel

* Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline [[löök]]: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas [[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega [[kroonlühter|kroonlühtrite]] [[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat [[lohutus]]t võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle [[illusioon]]i, et olen elanud.

** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 185-186

 

* Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip ''par excel­lence''. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.

** [[Georges Duhamel]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186

 

* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.

** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186

 

* Luule ei ole "parimad [[sõna]]d parimas järjestuses", ta on [[keel]]e eksisteerimise kõrgeim vorm.

* Pole teada, kui palju kaotab luule [[luuletaja|poeedi]] pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.

** [[Jossif Brodski]]. "Poeet ja proosa". Tlk [[Piret Lotman]]. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 209-228.

 

* Luule on peenem ja filosoofilisem kui [[ajalugu]], sest luule väljendab üldist, aga ajalugu vaid üksikut.

** [[Aristoteles]], "Poeetika" (335) 1451b 6

 

* Luule paljudest määratlustest parim on lihtsaim: "meeldejääv [[kõne]]".

** [[W. H. Auden]], "The Poet's Tongue" (1935), sissejuhatus

 

* Pärast [[Auschwitz]]i oleks luuletamine barbaarne.

** [[Theodor Adorno]], "Cultural Criticism and Society" (1949)

 

* Luule on inimese [[mäss]] selle vastu, mis ta on.

** [[James Branch Cabell]], "Jurgen, A Comedy of Justice" (1919)

 

* On inimesi, kes tajuvad poeesiat kasinasti; tavaliselt pühenduvad nad selle õpetamisele.

** [[Jorge Luis Borges]]. "Poeesia". Tlk [[Ruth Lias]]. Rmt: J. L. Borges. "Valitud esseid". Vagabund 2000, lk 273-296

 

* See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.

** [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 135

 

* Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.

** [[Villem Grünthal-Ridala]], koguteos "[[Anna Haava]], [[Miina Härma|Miina Hermann]], [[Aino Tamm]]. 70 a. sünnipäevaks" (1934)

 

* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti [[tekst]]i võib teha, aga see on luule mitteaustamine.

** [[Vladislav Koržets]] ([https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/siin-ma-nuud-olen/ Siin ma nüüd olen!] Sirp, 18.08.2017. Jürgen Rooste intervjuu Koržetsiga)

 

* Värsimõõt ja [[riim]]id üksi ei tee veel luuletust.

** H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, 1941 ("[https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19410412.1.3 Paul Keerdo 50-aastane]" Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3, intervjuu)

 

* Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele [[asjad]] tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas [[depressioon]]is öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada [[roos]]e või remontida [[mootor]]eid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.

** [[Vaino Vahing]], "Keel, poeet ja skisofreenia" Akadeemia 6/1997, lk 1211

 

* Aga mis on poeesia [[muusika]]ta — see on nagu ilusate sulgedega [[lind]], kes ei oska laulda.

** [[Karl Ristikivi]], "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 248

 

* Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see [[elekter]], mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.

** [[Tõnu Õnnepalu]] [https://kultuur.err.ee/1102688/tonu-onnepalu-kui-sukeldud-luulemaailma-siis-hakkad-enda-sees-riime-kuulma Kui sukeldud luulemaailma, siis hakkad enda sees riime kuulma] ERR, 16. juuni 2020 (intervjuu [[Miina Pärn]]ale)

 

* Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit [[traditsioon]]is kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne [[tähendus]]: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.

** [[Joel Sang]], "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4

 

* Luuletusel ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.

** [[Helena Läks]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu [[Maarja Pärtna]]le. Sirp, 19. juuni 2014

 

* Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe [[edevus]]t, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.

** [[August Gailit]], "Sinises tualetis daam" (''cit. via'': [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 "Teil pole õigust olevikku ära põlata"], Vikerkaar 12/2013)

 

* ...me ei saa rääkida ''luulest üleüldse'', nii nagu romantilises kirjandusteoorias on räägitud lüürikast ja lüürilisusest. Tänapäeva luule on žanriliselt kirju, sellesse kuulub nii isikukesksus kui keelekesksus, nii pihtimuslikkus kui intertekstuaalsus. Seepärast ei peaks üht tüüpi luulelt nõudma teist tüüpi luule tunnuseid, kui neid samaaegselt olla ei saa. Isegi teksti keerukus ei saa olla lõplik kriteerium: kui võrrelda [[Juhan Liiv]]i primitiivsust ja [[Gustav Suits]]u komplekssust, ei saa me veel järeldada, et üks on rohkem päris luule kui teine.

** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 "Teil pole õigust olevikku ära põlata"], Vikerkaar 12/2013

 

* Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.

* Mis puutub luulesse [[autor]]i [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.

** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer"] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], "Kuldöölane". Post Factum, 2018.)

 

* Luule puhul, olgu tegu siis välis- või kodumaise [[autor]]iga, on alati tegemist erilise ja väikesearvulise lugejaskonnaga. Seda enam tuleb väärtustada [[kirjastaja]]id, kes end luulekogu avaldamise [[seiklus]]esse kaasa lasevad tõmmata.

** [[Eeva Park]], ''cit. via'': [[Heidi Iivari]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-luulel-on-soomes-pidu/ "Eesti luulel on Soomes pidu"] Sirp, 17.06.2016

 

** [[Heidi Iivari]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-luulel-on-soomes-pidu/ "Eesti luulel on Soomes pidu"] Sirp, 17.06.2016

 

* [Vikipeedia kultuurilisest kallakust:] Liiga palju artikleid lahingulaevadest, liiga vähe luulest.