Giacomo Leopardi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
30. rida:
* Rohkem kui korra on väidetud, et sedamööda, kuidas [[riik|riigis]] kahanevad tõelised [[voorus]]ed, kasvavad näilised. Tundub, et [[kirjandus]]e kohta maksab sama saatus, kui ma jälgin, kuidas meie ajal vastavalt sellele, kuidas hakkab kaduma mälestus [[stiil]]i voorustest (tarvitamist ma ei mainigi), kasvab [[trükikunst]]i [[ilu]]. Ühtegi klassikalist teost ei trükitud omal ajal sedavõrd elegantselt nagu tänapäeval [[ajaleht]]i ja muud poliitilist mulinat, mis on määratud kestma päevakese; ent kirjutamise [[kunst]]i enam ei tunta ja niisamuti kuuldakse vaevalt selle nimegi. (lk 71)
* [[Kunstnik]] või [[teadlane]] või mis tahes ala viljeleja, kes tavatseb end mõõta mitte teiste sel alal tegutsejate, vaid ala enesega, peab end seda madalamaks, mida suurepärasem ta on; sest mida paremini ta tunneb oma valla sügavusi, seda alamana ta end selle kõrval tunneb. (lk 76)
* Mitte just kuigi õigesti väidetakse, et [[tüdimus]] on levinud [[haigus]]. Levinud on [[tegevusetus]] või tõtt-öelda oskamatus midagi peale hakata; mitte aga tüdimus. Tüdimus on vaid nende jagu, kelle vaimus midagi on. Mida suutlikum on hing, seda sagedasem, piinavam ja kohutavam on tüdimus. (lk 79)
* Suur ja suurt [[hirm]]u kätkev on inimeste jaoks [[naer]]u vägi: selle vastu pole keegi oma südames ühestki küljest kaitstud. Kel on [[julgus]]t naerda, on maailma peremees, erinedes vähe sellest, kes on valmis surema. (lk 90)
* Kui need vähesed tõeliselt väärt inimesed, kes otsivad au ja kuulsust, saaksid ükshaaval tuttavaks kõigi nendega, kellest koosneb see [[avalikkus]], kelle tunnustust nad tuhande ääretu [[kannatus]]e hinnaga taga ajavad, muutuksid nad arvatavasti oma kavatsuste suhtes märksa jahedamaks ja ehk hülgaksidki nood. (lk 95)
| |||