Peeter Torop: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
17. rida:
* Humanitaar- ja sotsiaalteaduste jaoks on oluline veel üks erijoon. Kuigi neis kasutatakse palju kvantitatiivseid meetodeid, on nende peamine tegevus seotud kvalitatiivsete meetoditega. Neis on alati oma subjektiivsuse aste, mida ehk väljendab kõige lihtsamalt osaleva vaatluse võimalik jagunemine puhtaks vaatluseks, osalevaks vaatluseks, vaatlevaks osaluseks ja puhtaks osaluseks. Nende teaduste poliitilise angažeerimise võimalused ja subjektiivsuse erinevad astmed teevad kutse-eetiliselt oluliseks uurija nähtavuse nõude. Tõlgendav [[antropoloogia]], refleksiivne [[sotsioloogia]], kõneanalüüs sotsioloogias, [[subjektiivsus]]e mõiste, autoetnograafia – kõik see tähistab [[teadlane|teadlase]] isiku olulisust, tema õigust subjektiivsusele, vaatepunktide vahetamisele, kuid ka tema kohustust oma subjektiivsuse astmest lugejat teavitada.
** Peeter Torop, [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:120528 "Humanitaaria ja propaganda"], Vikerkaar 7–8/2011, lk 74-87
* Praeguses ülikiirelt muutuvas [[maailm]]as on enam kui iial varem vaja õppida [[mõtlemine|mõtlema]]. Mõtlev ning analüüsiv inimene areneb, tuupiv täitub... ja mõne aja pärast tühjeneb. Tõsi, [[fakt]]id toetavad [[analüüs]]i, analüüs põhineb faktidel, ent nendest jääb väheks. Selle asemel, et omandada suur kogus (tihti ajas muutuvaid) fakte, on meil vaja omandada teatud kogus baasteadmisi, oskus informatsiooni otsida, seda hinnata ning oskus siis selle informatsiooniga midagi peale hakata, sellest kas mingi tervik või hoopis midagi uut luua.
** [[Els Heinsalu]], [https://leht.postimees.ee/7098602/els-heinsalu-essee-kool-kui-koostookoda "Kool kui koostöökoda"]. Postimees, 31. oktoober 2020
==Välislingid==
| |||