Kõne: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Kõne''' ehk '''kõnelemine''' on [[keel]]elise [[tekst]]i suuline esitus. Sellisena vastandub kõne kirjale.
==Proosa==
* Enamik inimesi räägib originaalsemalt kui kirjutab. (lk 20)
* Kui annet ei ole, siis on targem rääkida kui kirjutada. (lk 23)
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004
* "Jänesesõit oli ju üsnagi lõbus," jätkas peenike kare hääl.
:"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis."
:"See on Tups!" taipas Mati. "Tups räägib! Ma ei teadnudki, et Tups oskab rääkida!"
:"Muidugi oskan!" kinnitas kutsikas.
:"Sa pole ju kunagi varem rääkinud!" imestas Mati.
:"Varem polnud selleks mingit vajadust," lausus Tups ja hüppas põrandale. (lk 31)
* [[Dagmar Normet]], "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
* Valitsevaks mõttevooluks on ringhäälinguajastul saanud pudism (sõnast ''puding'', ''pudistama''). See iseloomustab [[inimene|inimest]], kelle mõtted on segased ja kõne arusaamatu. Inimesel pole midagi öelda, kuid ta ütleb seda ikkagi. Ja siis ta ütleb seda veel kord. Ja veel kord. Ja kõigil on viimaks tunne, et peaks oma sõrmenukid ära närima.
9. rida ⟶ 23. rida:
* Kõnelemise [[otstarve]] on üksteist [[mõistmine|mõista]] ja teateid saada [[sündmus]]te kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad [[eesmärk|eesmärgid]], sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on [[must]], kuigi ta on [[valge]], et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
** Hiihnhmide arutlus [[Jonathan Swift]]i raamatus "[[Gulliveri reisid]]" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)
==Luule==
<poem>
Kui [[asjad]] räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka [[Valetamine|valetada]].
Eriti need [[tavalisus]] ja [[tühisus|tühised]],
et endale [[tähelepanu]] tõmmata.
</poem>
* [[Wisława Szymborska]], "Kui", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 17
==Vanasõnad==
* [[Hea]] räägib paremat taga.
* [[Kaks]] kõnelevad, [[kolm]]as olgu vait.
* Kes kõneleb, see [[külv]]ab, kes kuuleb, see [[lõikus|lõikab]].
* Kes kõneleb, sel [[õigus]].
* Kus kõnelejaid, seal kuulajaid.
* Kes palju kõneleb, palju võltsib (valetab).
* Kui [[rebane]] räägib usaldusest, vii [[kana]]d varjule.
* Kus kaks ninapidi koos, seal kolmas [[suu]]s (hammaste vahel).
* Kuule palju, räägi (kõnele) pisut!
* Kõige parem [[perenaine]] see, kellest kõige vähem räägitakse.
* Kõnele muudega vähe, enesega palju.
* Lobasuul [[koer]]a [[suu]], [[jänes]]e [[süda]].
* Lükka enne [[siga|sea]] küna ümber, siis hakka vastu rääkima.
* [[Mees]], kes räägib, [[narr]], kes üles räägib.
* Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
* Parem suu sisse rääkida kui selja taga.
* Parem vaikida kui vaielda.
* Räägi hundist, [[hunt]] aia taga.
* Räägi [[mees]]t, aga ära nimeta mehe [[nimi|nime]]!
* Räägi, mis tõsi ja söö, mis küps!
* Räägi sa midagi naisele või pane plakat välja, see üsna üks.
* Rääkimine [[hõbe]], vaikimine [[kuld]].
* Rääkimine kopik, vaitolemine kaks.
* Söö, mis küps, räägi, mis tõsi.
* Söönud peni kõva haukuma, [[joomine|joobnud]] mees kõva kõnelema.
* Tea palju, räägi vähe!
* Teine räägib kuhjast, teine kuhja alusest.
* Vaitolemine kõige parem vastus.
* Üks räägib aita, teine aida auku, üks räägib koera, teine koera hända.
* Ära kõnele teistele seda, mis kõik [[inimesed]] ei pea teadma!
* Ära kõnele [[tuul]]e poole!
* Jutt tuleb jutust, kõne kõnest.
* [[Kuri]] kõne (jutt) rikub [[hea]]d kombed.
| |||