Colette: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
* Minu sünnipaigas polnud ei [[raudtee]]d ega [[elekter|elektrit]], läheduses ei põhikooli ega suuremat [[linn]]a. [[Pere]]s polnud [[raha]], küll aga [[raamat]]uid. Polnud [[kingitus]]i, see-eest aga oli hoolivust, polnud [[mugavus]]i, küll aga kuldset [[vabadus]]t. (lk 8)
* Ema oli [[hirm]]ul, et kas ma äkki ei kasva "haiglaselt kahvatuks". Ükshaaval kaevas ta [[kelder|keldrist]] kuiva [[liiv]]a alt välja [[pudel]]eid vananema pandud Château-Laroze'i, Château-Laffite'i, Chambertini ja Cortini veinidega. Tasapisi, peeker peekri järel, tegin ma isa [[veinikelder|veinikeldri]] peenematest markidest tühjaks. Ema muudkui aga avas saja-aastaseid pudeleid, takseerides hoolega "prantsuse parimate aastakäikude" mõju minu [[põsk]]ede
** Tsiteeritud autori tutvustuses "Sidonie Gabrielle Colette"
* Pool üksteist... Juba jälle olen valmis liiga vara. Semu Brague, kes mulle
:"Va tantsijahakatis sihuke! Sul oleks nagu [[tuli]] sealsamuses kohas. Kui sind kuulata, peaksime end grimmiga möslama juba pool kaheksa, õhtuoodet mugides..."
:[[Kolm]] aastat [[teater|teatris]] ja [[kabaree]]s pole mind selle koha pealt kriipsugi muutnud, olen ikka valmis liiga vara. (lk 19, romaani algus)
17. rida:
:Küllap see ongi usk, jah, kahtlemata, koos talle iseloomuliku pimeda sõgeduse, jesuiitliku ennastsalgavuse ja visa [[lootus]]ega, mis tärkab just hetkel, kui tahaks karjatada: ״Olen hüljatud kõigist ja kõigest!..." Tõepoolest, päeval, mil isand Juhus minu [[süda]]mes usu nime kandma hakkab, saab minust veel eeskujulik katoliiklane... (lk 20)
* Mina... Mõeldes sellele [[sõna]]le, vaatan jälle tahtmatult peeglisse, jah, see olen tõepoolest mina, nägu lillakas-punaseks maalitud, [[silm]]ade ümber rasvane [[sinine]] [[ring]], mis kisub sulama... Kas ootan ära, kuni kogu nägu voolama hakkab? Kuni minu peegelpildist ei jää järele muud kui üks värviline plärakas, peegli pinnale kleepunud jäme mudane [[pisar]]?... (lk 20-21)
* Kohal on [[laupäev]]ane, kodukvartali kohvik-teatrist lugupidav sümpaatne [[publik]]. [[Saal]] on pimedavõitu - prožektoreid pole küllalt, et seda valgustada - ja ka saja penni eest ei leiaks sealt ühtki valgekraed parteri kümnendast reast kuni teise [[rõdu]]ni välja! Lae all hõljub punakas suitsuvine, ninna lööb vänge põlenud tubaka ja viimseni kistud kahekrossise sigari hais... Seevastu esimesed read dekolteeritud, litritest säravates [[kleit]]ides ja [[sulg]]edega [[kübar]]ais naistega on otsekui [[neli]] lillepeenart... Igati kena laupäev! Kuigi, nagu ütleb tabavalt pisike Jadin:
| |||