Vihurimäe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''"Vihurimäe"''' on inglise kirjaniku Emily Brontë 1847. aastal ilmunud romaan. Tsitaadid väljaandest: Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974. * Ma oleksin pidanud nägema, et nende vanusevahe on liiga suur, et nad võiksid mees ja naine olla. Üks oli neljakümne ringis — see on vaimujõu periood, mil mehed harva hellitavad pettekujutlust, et tütarlapsed nendega armastusest abielluvad; see unelm jäetakse troostiks elu loojanguaastatele. Tei...' |
Resümee puudub |
||
39. rida:
* [Mrs. Dean:] "Laste üks peamisi lõbusid oli joosta hommikul nõmmele ja jääda sinna terveks päevaks, ning järgnev karistus oli vaid naljaasi. Kuraator võis lasta Catherine'il nii palju peatükke pähe õppida, kui ta süda soovis, ning Joseph võis nahutada Heathcliffi nii kaua, kuni tal käsi väsis — sel hetkel, kui nad jälle kokku said, oli kõik unustatud, vähemalt sel hetkel, kui nad mõnd üleannetut kättemaksuplaani haudusid." (lk 46)
==Teose kohta==
* "Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis [[Vita Sackville-West|Vita]].
:Äkki ütles Emily:
:"Kas näete seal all [[nõmm]]e? Ja [[haud]]u?"
:"Ei näe," ütles [[Charlotte Brontë|Charlotte]]. "Ärgem rääkigem praegu neist."
:"Meie [[aed]] oli [[kalmistu]], meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas [[Emily Brontë|Emily]], Charlotte'ist välja tegemata.
:"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles [[Anne Brontë|Anne]]. "Kõrgemal kui Vihurimäe." (lk 12)
* Järsku kostis maja tagant [[ulg]]umist; kõik ragises, praksus ja paukus, nagu hoitaks seal vangis märatsevat [[koletis]]t ja aheldatud jõud oleksid valla pääsenud võimsa mühinaga, mis paiskus üle katuse ja viskus üle mäe; puhkes [[torm]], lehed, seelikud, juuksed keerlesid tuules. [[Terrass]]il viibiv grupp oleks äärepealt minema pühitud, naisi tabas talvepakane, nii et nad värisesid ja lõdisesid. [[Ulgumine]] paisus kurdistavaks ja muutus siis just nagu õõnsaks [[naer]]uks. Siis lõppes see järsku, tuul vaibus ja külm andis järele.
:Kõik vaatasid kohkunult ringi, peaaegu kõik pöörasid pilgu Emilyle. Tema silmadesse oli ilmunud väljendamatu [[igatsus]]. Ta seisis, käed välja sirutatud, nagu oleks ta tahtnud tuult püüda ja tagasi kutsuda.
:"Mis see oli?" küsisid [[Virginia Woolf|Virginia]] ja Ernst otsekui ühest suust ja vaatasid suuril silmil teineteisele otsa.
:"Mis see Emily arvates oli?" küsis Karen, naeratades nagu [[sibüll]].
:Emily ei vastanud.
:"Eks ta arvab, et see oli Heathcliff," vastas Anne õe eest. "Ta näeb nii välja, nagu oleks ta Heathcliffi kohanud. Heathcliff on tema hing, Emily teine mina, ta on rohkem Emily kui Emily ise. Emily on seda öelnud." (lk 37)
* "Heathcliff on tugev, tema kirg ulatub teispoole haudagi. Kuni [[Põrgu]]ni," ütles Emily, irooniline joon suunurgas. "Ta on väljaheidetu, ta on vaba! Ta on [[Kain]], [[Lucifer]]i poeg."
:"Nüüd sekkus vestlusesse Virginia:
:"Kogu sinu raamat, sinu "Vihurimäe" on nagu [[laps]]e maailm, isegi täiskasvanuna käituvad tegelased nagu ümberriietatud lapsed, neil on lapse [[viha]], lapse [[nälg]] toidu ja armastuse järele, lapse totaalne [[egoism]]. See on nagu tsivilisatsiooni-eelne maailm. Just see vahetus ja ürgsus teevad sinu raamatu nii heaks. Aga ma olen kaua ühele teisele asjale mõelnud," jätkas ta. "Kust pärinevad õieti teie temperamentsed ja deemonlikud meestegelased? Kas nende taga on teie [[pastor]]ist isa või teie läbikukkunud [[geenius]]est vend?"
:"Kuidas te võite midagi niisugust arvata!" hüüatas Charlotte pahaselt. (lk 38)
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
| |||