Lõunasöök: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
* Lõunasöök oli suursugune, [[teener|teenreid]] oli arvukalt, ning kõik andis märku emanda kavatsusest oma [[jõukus]]t välja näidata ja isanda suutlikkusest niisugust näitamist võimaldada. Vaatamata kõigile parandus- ja täiendustöödele, mis Norlandi [[mõis]]as veel teha tuli; vaatamata sellele, et tema omanik oleks ükskord äärepealt sunnitud olnud seda kahjuga maha müüma, ei vihjanud nüüd miski vähimalgi määral viletsusele, mida omanik oli mõista andnud; puudu polnud millestki peale vestlusoskuse, — aga selles osas oli puudujääk paraku märkimisväärne. John Dashwoodil polnud suurt midagi kuulamisväärset öelda, ning tema naisel oli seda veelgi vähem. Aga selles polnud midagi eriti häbistavat, sest üsna samasugused lood olid ka enamikuga nende külalistest, kellest peaaegu kõigil oli üks või teine puudujääk armastusväärsuse valdkonnas: [[mõistus]]e puudujääk — olgu loomupärane või teeseldud —, elegantsuse puudujääk, [[vaimukus]]e puudujääk või [[tuju]] puudujääk.
** [[Jane Austen]], "[[Mõistus ja tunded]]". Tõlkinud Karin Suursalu. Tallinn: Eesti Raamat 1996, lk 165-166
* [Peter Wimsey:] "Ma ei tulnud pahandust tegema. ''Au contraire'', nagu ütles too mees [[Biskaia laht|Biskaia lahes]], kui temalt küsiti, kas ta on lõunat söönud."
** [[Dorothy L. Sayers]], "Korralagedus Bellona klubis", tlk [[Krista Kaer]], 2013, lk 35
* Ma arvan, et praegusel ajal on kääbikuid vaja lühidalt kirjeldada, sest nad on muutunud haruldaseks ja pelgavad Suurt Rahvast, nagu nad meid nimetavad. Nad on (või olid) väikesed olendid, väiksemad kui päkapikud (ja neil pole habet), kuid liliputtidest on nad kaugelt suuremad. Nõiakunsti tunnevad nad vähe või ei tunne üldse - peale harilike igapäevaste võtete, mis aitavad neil vaikselt ja kähku kaduda, kui meiesugused suured [[rumalus|rumalad]] [[inimene|inimesed]] lähenevad hirmsa [[elevant|elevantliku]] trampimisega, mida nad juba miili kauguselt ära kuulevad. Nad kipuvad kõhtu kasvama, mad eelistavad erksavärvilisi rõivaid (põhiliselt rohelist ja kollast); kingi nad ei kanna, sest nende päkkadele kasvavad nende endi nahast paksud tallad ning jalapealseid katab tihe soe pruun karv nagu peadki (juuksed on neil muide hästi krussis); neil on pikad osavad sõrmed, heasüdamlikud [[nägu|näod]] ja nad naeravad sügava mahlaka häälega (eriti pärast lõunat, mida nad söövad, kui vähegi võimalik, kaks korda päevas).
** [[John Ronald Reuel Tolkien]], "[[Kääbik]]", 1. peatükk. Tlk Lia Rajandi. Tallinn 1977, lk 6-7
* Sõin lõunat ([[läätsesupp]]i, ''chipolata'' [[vorst]]e koos keedetud [[sibul]]ate ja tees hautatud [[õun]]tega, sinna juurde kuivatatud aprikoose ja liivakooke, jõin kerget Beaujolais' [[vein]]i) ja tunnen ennast nüüd paremini. (Värsked aprikoosid on muidugi paremad, aga kui kuivatatud aprikoose leotada kakskümmend neli tundi ja siis hästi ära nõrutada, on need taevalikud lisandid igasugustele mõõdukalt [[magus]]atele [[küpsis]]tele või [[kook]]idele. Need on eriti head lisandid kõigele, mis on tehtud mandlitega, ja seepärast sobivad hästi punase veiniga. Ma ei ole eriti suur [[virsik]]ute sõber, aga ma kahtlustan, et aprikoos on puuviljade kuningas.)
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 21
* Harriet rääkis talle hiljem, kui nad kõik koos Jane'iga pärastlõunasele [[jalutuskäik|jalutuskäigule]] läksid, et Sheila oli otsustanud lõunat teleritoas süüa, et vaadata keskpäevast [[Austraalia]] [[seebiooper]]ite rallit. Heather oli pidanud talle loengu selle [[ajaviide|ajaviite]] [[nürimeelsus]]e kohta ja oli isegi [[teler]]i välja lülitanud. Sheila olevat nutma puhkenud ja eelroaks mõeldud [[supp|supi]] Heatherile pähe valanud. (lk 68)
| |||