Victoria ajastu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
8. rida:
* Nii et kui [[Elizabeth Barrett Browning|proua Browning]] pidas [[värssromaan]]i alla silmas raamatut, milles karakter avaneb lähedaselt ja delikaatselt, paljastuvad paljude südamete seosed ning lugu rullub lahti segamatult, kukkus ta täielikult läbi. Aga kui ta soovis pigem anda meile aimust elust üleüldse, inimestest, kes on vaieldamatult viktoriaanlikud, maadlevad oma ajastu probleemidega, nii et kõigele annab sära, indu ja lühidust luuletuli, läks see tal korda. Aurora Leigh, kes tunneb kirglikku huvi ühiskondlike küsimuste vastu, kelles võitlevad kunstnik ja naine, kes igatseb teadmisi ja vabadust, on oma ajastu ehe tütar. Ka Romney ei ole teragi vähem kindlalt Victoria ajastu keskpaiga kõrgete ideaalidega härrasmees, kes on ühiskondlike küsimuste üle sügavalt järele mõelnud ning õnnetul kombel asutanud Shropshire'is falansteeriumi. Tädi, sohvalinikud ja maahäärber, millest Aurora põgeneb, on küllalt tõelised, et olla praegusel hetkel Tottenham Court Roadil kõrgelt hinnatud. Viktoriaanliku elutunde laiemad aspektid leiavad siin kuutust sama kindlalt ja elavalt kui ükskõik millises Trollope'i või proua Gaskelli romaanis.
** [[Virginia Woolf]], [http://gutenberg.net.au/ebooks03/0301251h.html "Aurora Leigh"], rmt: "The Common Reader. Second Series", 1935
 
 
* Sellist mööblieset nagu [[kušett]] seostatakse tänapäeval peamiselt [[psühhiaater|psühhiaatri]] töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, [[hääbumine|hääbumise]] ja suure algustähega [[Romantika]] [[sümbol]]iks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud [[abikaasa]] osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid [[kannatlikkus]]t ja [[leebus]]t, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164