Diivan: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
* Ta istus väikeses [[buduaar]]is, mille [[aken]] avanes [[aed|aia]] poole. Traditsiooni kohaselt, mille proua de Rambouillet oli oma üksikelamut ehitades moodi viinud, kattis buduaari seinu [[sinine]] damast, [[roosa]]de õite ja [[kuld]]sete [[leht]]edega. Proua de Chevreuse'i aastates [[naine]] peab olema õige [[Julgus|julge]], et võtta vastu sellises buduaaris, ja eriti [[poos]]is, nagu ta sel hetkel oli, - pikutades sohval, pea toetatud vastu seina. Ta hoidis käes poolavatud [[raamat]]ut, toetades käsivart [[padi|padjale]]. (lk 205)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008
* Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt [[psühhiaater|psühhiaatri]] töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, [[hääbumine|hääbumise]] ja suure algustähega [[Romantika]] sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud [[abikaasa]] osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid [[kannatlikkus]]t ja [[leebus]]t, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)▼
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164▼
14. rida ⟶ 18. rida:
:"Mis sa seal teed?" uudistas Piia [[Naaber|naabrit]]. Parun oli tavaliselt väga [[Kuningas|kuninglik]], aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu [[Dieet|di-eedile]], et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "[[Loomaarst]] ütles Mirjamile, et ma olen [[Ülekaalulisus|üle-kaaluline]]. Aga see [[dieet|di-eet]] on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja [[kallistamine|kallistada]]. "Ma ei mürgelda, ma [[treenimine|treenin]]!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin [[Hüppamine|hüppeid]] – sada diivani peale ja sada maha."
* [[Kairi Look]], "[[Piia Präänik kolib sisse]]", 2015
▲* Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt [[psühhiaater|psühhiaatri]] töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, [[hääbumine|hääbumise]] ja suure algustähega [[Romantika]] sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud [[abikaasa]] osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid [[kannatlikkus]]t ja [[leebus]]t, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
▲** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164
==Välislingid==
| |||