Grazia Deledda: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Grazia Deledda 1926. aastal. '''Grazia Deledda''' (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna. =="Lia ja mehed"== Tsitaadid väljaandest: Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995. * Küla viimase väikese maja ja nõmme vahel, mis ulatus mereni, seisis palmipuu, mille meretuulest pruuniks värvitud lehed sarnanesid...'
 
 
5. rida:
Tsitaadid väljaandest: Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995.
 
* [[Küla]] viimase väikese [[maja]] ja [[nõmm]]e vahel, mis ulatus mereni, seisis [[palm]]ipuu, mille meretuulest pruuniks värvitud lehed sarnanesid roostese metalliga[[metall]]iga.
:Küla näis olevat elanikkudeta; mõned ahervared, mis olid kaetud kollaka [[sammal|samblaga]] ja millel jooksid ringi [[sisalik]]ud, ainult suurendasid tühjuse[[tühjus]]e muljet. Ka väike ühekorruseline maja ühes õue ja kõrvalhoonetega oli väga halvas seisundis; seinad[[sein]]ad pragunesid ja väikese aknakese puuraami kõrval, mille värv oli täielikult luitunud, olid punakad [[telliskivi]]d näha.
:Ümberringi aga oli [[lõunamaa|lõunamaise]] [[maastik]]u otsatu malbus; tulised pilved[[pilv]]ed läbisid hämarduvat õhtutaevast ja mõlema [[tamarisk]]imetsa vahel nähti nõmme rohelise vööndi ja luidete[[luide]]te kuldjoone taga mere violetset tausta.
:Soolinnud lendasid; nende kirjult sädelev rind näis peegeldavat maastiku ja mere värve. Tuules oli [[asfodill]]i ja [[adru]] lõhna. (lk 3, romaani algus)
 
* Käsivarred rinnal vaheliti ja käed kaenalde all, vaatas ta süngelt ja liikumatult merele. Nagu eelmiselgi õhtul, nagu aasta eest, nagu juba palju aastaid, kannatas ta [[üksindus]]tunde all, mis tõusis peaaegu lohutamatuseni; talle näis, et ta elab kõrbes[[kõrb]]es, et ta [[maailm]] on piiratud merejoonest ja kaugest sinisest mäeahelikust. (lk 4)
 
* "Ah, mu armas Rosa, tunnen su onu Luigit, kuigi ei ole teda kakskümmend viis aastat näinud. Sääraseid inimesi ei unustata. Ta mõtles alati ainult iseenesele. Ja kui ta tuli puhkusele, oli pagan lahti. Ta paiskas kõik segamini ja ta vaesed õed, mu onutütred, pidid orjadena tema sõna kuulama. Ta pilkas kõike, laitis kõike ja ütles, et see küla kuuluvat õigupoolest [[Aafrika]]sse, kus elutsevad [[neegrid]], kas mõistad, Rosa? Sellest hoolimata [[Armumine|armus]] ta kahekümne viie aasta eest selle küla tüdrukusse ja palus ta kätt, kuigi teadis, et see juba oli kihlatud tema sugulasega. Ja kas tead, kes see tüdruk oli, Rosa, kas tead?"