Els Oksaar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
10. rida:
* ... need maad, kus [[inglise keel]]t teaduslike publikatsioonide keelena tihti emakeelele eelistatakse (nagu näiteks [[Saksamaa]]l) ja kus selle läbi inglise keele levikut ja ta mõju vabatahtlikult suurendatakse, on sama keele vastu, kui tuleb kaalumisele inglise keele kasutamine ainsa EÜ töökeelena. Inglise keel oleks sobiv ühise töökeelena - ta on ju ka majanduslikus elus (mitte üksi teaduslikus seoses) maailma kõige levinumaks keeleks; ta on rahvusvaheline ''[[lingua franca]]''. (lk 8)
* Prantsuskeelsed [[valloonid]] Lõuna-[[Belgia]]s ei mõista, miks nad peaksid teist ametlikku [[hollandi keel|(hollandi) keelt]] valdama, kuna [[prantsuse keel]] on ju internatsionaalne prestiižkeel. [[Flaamid]] omakorda ei saa aru, miks nemad peaksid prantsuse keelt õppima, eriti kui nad rahvastikust 60% moodustavad (5,5 miljonit) ja ka majanduslikult tähtsat rolli mängivad. (lk 10)
* Olen üle 30 aasta teinud selgitustööd; meil on pikaajalised projektid kahte, kolme ja nelja keelt rääkivate lastega. Uurimused on tõestanud seda, mida rõhutasid juba [[antiikaeg|antiikajal]] reetor ja pedagoog [[Quintilianus]] ning käesoleva sajandi algul saksa psühholoog [[William Stem]], nimelt: [[mitmekeelsus]] õigel viisil õpetatuna arendab lapse intellekti ja analüütilist mõtlemist, annab lapsele laiema ilmavaate ja kergendab uute keelte Õppimistõppimist. Tähtis on aga nentida tõika, mida täheldas juba Quintilianus: kui [[emakeel]]e kõrval eelkoolieas ka ühte muud keelt õpitakse, siis edendab see lapse emakeele arengut - teise keele peeglis tulevad emakeele omapärasused selgemalt esile, laps analüüsib ja võrdleb. Samal ajal edendavad need protsessid lapse intellektuaalset arengut. (lk 12)
* Tegelikkuses ei ole mitmekeelsel inimesel tarvilik kõiki keeli igas olukorras kasutada. Alati võib teatud viisil teatud jaotust täheldada: töökohas kehtib üks keel, kodus teine, vaba aja veetmisel kolmas. Või jälle räägitakse teatud teemadel ühes keeles, teistel teises. Tähtis on ka tõik, et üks keel on inimesele tundeelamuslikult tavaliselt lähem kui teised, harilikult on selleks keel, mida kõige rohkem kuuldud ja tarvitatud ning mille kaudu on lapsele tekkinud esimesed tundeelamuslikud seosed. Pedolingvistilised uurimused on näidanud, mil viisil saavutatakse parimaid tulemusi teel mitmekeelsusele - tuleb alata nii vara kui võimalik, eelkoolieas, vana tuntud Grammont'i metoodikaga: üks isik, üks keel. Kui ema näiteks järjekindlalt räägib lapsega kolm-neli esimest aastat eesti, isa inglise ja vanaema prantsuse keelt, siis on lapsel neis keeltes tugev alus. (lk 13)
* Mida paremini keegi [[võõrkeel]]t valdab, seda rohkem eeldavad need, kellele see keel on emakeeleks, et ka kultureemid ja biheivioreemid on tuntud. Kui eksitakse kõnetamisreeglite vastu, näiteks, kui sinatatakse kedagi, kui Teie on ainuke võimalus; kui vaikitakse, kuigi teilt oodatakse kõnelemist, siis jätab see inimesest halvema mulje kui grammatilised vead tema kõnes. Sellist käitumisviisi tõlgitsetakse kui [[ebaviisakus]]t, [[üleolevus]]t või [[ükskõiksus]]t ning see mõjutab interaktsiooni edaspidist käiku. (lk 14)