Põgusus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
22. rida:
* Oo [[tühisus]]! Oo efemeersus! Oo, mannetuim ja häbiväärseim [[aeg]] minu rahva [[elu]]s, aeg päevatõusust poodide avamiseni! (lk 9)
** [[Venedikt Jerofejev]], "Moskva-Petuški". Tõlkinud [[Ott Arder]]. Tänapäev, 1999
 
 
* Kaduvus. - Kohutav on tajuda, kuidas kõik, mis meil on, kaob.
** [[Blaise Pascal]], "Mõtted" 212/757. Tõlkinud [[Kristiina Ross]]. Logos ja Hortus Litterarum, 1998
 
 
* Praegune maailm pole väärt, et me tema heaks midagi teeksime, sest olemasolev võib iga hetk kaduda. Me peame töötama möödunu ja tuleva pärast, esimese heaks seetõttu, et me tema teeneid tunnustame, teise heaks seepärast, et me tema väärtust tõsta püüame. (lk 24)
33. rida ⟶ 35. rida:
* Läksime [[hoone]]sse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva [[tööpuudus]]e [[saladus]] Prantsusmaal seletub inimeste hulgaga, kes kõik tegelevad ajutiste hoonete püstitamise ja lammutamisega. [[Inimloomus]] on Prantsusmaal sedavõrd püsiv, et võidakse endale lubada ükskõik kui ajutisi hooneid. (lk 18-19)
** [[Gertrude Stein]], "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008
 
 
* [[Näitekunst]]i võlu seisneb selles, et see sünnib otse [[publik]]u silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult [[mälestus]]. Jäävad ainult [[mulje]]d ja [[arvustus|retsensioonid]], ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
 
* On ilmne, et [[võim]]u kätes ei ole [[fakt]]id ohutus kohas, vaid asja tuum on selles, et võim ei saa juba loomu poolest kunagi pakkuda aseainet faktilise reaalsuse kindlale [[stabiilsus]]ele, mis oma minevikulisuse tõttu meie jaoks ligipääsmatuks on muutunud. Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil, ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus — seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks. Oma tõrksuses on faktid võimust tugevamad; nad pole nii ajutised kui võimuformeeringud, mis tekivad, kui inimesed mingil eesmärgil kokku tulevad, kuid kaovad niipea, kui see eesmärk on kas saavutatud või kadunud. See ajutisus teeb võimust seal, kus tahetakse saavutada mingit liiki püsivust, äärmiselt vähe usaldusväärse instrumendi, ning seetõttu on tema kätes ebaturvalised mitte üksnes tõde ja faktid, vaid ka ebatõde ja mittefaktid.
* Kuigi [[tõde]] on võimuta ning teda ähvardab alati otsene kokkupõrge maapealsete võimudega, on ta omamoodi vastupidav, ning mida võimulolijad ka ei sepitseks, pole neil võimalik avastada ega leiutada sellele elujõulist aseainet. [[Veenmine]] ja [[vägivald]] võivad tõe hävitada, kuid ei suuda seda asendada.
** [[Hannah Arendt]], "Tõde ja poliitika", rmt: "Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas". Tõlkinud [[Liisi Keedus]] ja [[Ene-Reet Soovik]]. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 309
 
 
* ... kõik [[monument|monumendid]] on naeruväärselt ajutised [[Luule]] enda [[igavik]]u kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast (ja mis igavik need sajandidki on!), aga igavik on neis sees kohe, algusest peale, nüüd ja praegu.
48. rida ⟶ 53. rida:
* Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga [[raamat]]ust või [[internet]]ist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil [[originaal]]id on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud. (lk 37-38)
** [[Aare Pilv]], "Ramadaan". Tuum, 2010
 
 
* Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas [[muutus]]ed toimuvad. Aja kaduvuses on midagi [[hirm]]utavat ja [[aukartus]]t äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks [[Motivatsioon|motiveerijaks]]. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka [[hinnang]]uid ja [[väärtus]]i. Aeg annab hinnangu esemetele, ka [[kunstiteos]]tele. [[Aeg]] muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute [[kaup]]ade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
** [[Erki Kasemets]], intervjuu: Peep Ehasalu, [https://kultuur.err.ee/1608354536/kunstnik-erki-kasemets-uksiku-asja-habrast-ilu-ma-ei-marka "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka"], ERR, 30.09.2021
 
==Luule==