Nahatäis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
4. rida:
* [[Elu]] - jah, see tähendas ju seda, et tema oli olemas ja Lucy oli olemas, ja peale selle veel nii umbes kahe ja kolme miljoni vahel elanikke [[Norra]]s, nagu öeldakse - ja [[maakera]]l üldse - jah, seda oli ta igatahes teadnud siis, kui ta keskkooli [[lõpueksam]]eid tegi. Võis jääda [[merehaige]]ks mõeldes, kui palju neid on saanud [[tolm]]uks tolmus, ja kui palju neid veel tuleb, et siin vähehaaval märatseda, kuni [[maakera]] elamiskõlbmatuks muutub. Kõik näevad vaeva, et hankida endale seda, mida nad tahavad, ja seda, mida nad vajavad, ja et hoida ennast eemal sellest, mida nad kogunisti vältida tahavad. Elu - see võib tähendada orgaanilist elu või inimese [[eluiga]], nende nahatäite summat, mida see inimene on saanud. Või nende tempude summat, mida ta on hälli ja haua vahel korda saatnud. Kuid [[rahvakeel]]es kasutatakse ju seda sõna ainult teatud [[eufemism]]ina - [[eluvõitlus]]t pidada, see tähendab teistega või iseendaga võitlemist. Elule [[kättemaks|kätte maksta]] - lasta teistel tasuda nende õnnetuste või äparduste eest, mis sind ennast on tabanud. (lk 148-149)
** [[Sigrid Undset]], "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003
* Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja [[viisakus|üliviisakad]] ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud [[ninakus]]t nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema [[käsk]]e täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida [[nõel]]tega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt [[kool]]i, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma [[kodu]]st, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi [[saladus]]. (lk 20-21)
* [[Järeldus]] oli aga ikka seesama: [[temp]]u mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul [[mets]]a, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui [[ajujaht|ajujahiks]] jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure [[tamm]]e all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema [[seiklus]]est kirjutati kohalikes [[ajaleht]]edes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele [[kangelastegu|kangelasteole]] järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost [[põhjus]]e ja [[tagajärg|tagajärje]] vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas [[jalutamine]] ja puu all [[magamine]] toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
[[Kategooria:Teemad]]
| |||