Erinevus lehekülje "Kangelane" redaktsioonide vahel

Lisatud 1812 baiti ,  2 kuu eest
(Link)
* Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või [[mälestusmärk]]e ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020
 
 
* Need kaks sõna võtavad kokku [[monument|monumendi]] kaks peamist tähendust: laias laastus püstitatakse neid kas [[võit]]ude tähistamiseks – ausammas – või [[kaotus]]te [[lein]]amiseks – mälestusmärk. Harilikult nende kahe monumenditüübi vahel ülekannet ei toimu, kuigi teoreetiliselt pole see võimatu ja leiab näiteid monumentidest, kus leinamotiiv põimub kangelase motiiviga. Näiteks [[Esimene maailmasõda|esimese maailmasõja]] ohvritele pühendatud [[tundmatu sõdur]]i hauamonument.
** [[Marek Tamm]], intervjuu: Indrek Tark, [https://epl.delfi.ee/artikkel/90327067/ajaloolane-marek-tamm-poliitikutele-polegi-vaja-monumente-pustitada? "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada"] EPL, 01.07.2020
 
 
* Oma [[teener|kammerteenri]] silmis pole keegi kangelane.
** [[Johann Wolfgang von Goethe]], "Wahlverwandtschaften", II. 5
 
 
* Igaüks on paratamatult [[oma]] [[elulugu|eluloo]] kangelane.
** [[John Barth]], "Tee lõpp" ("The End of the Road")
 
 
* Muide, [[sõda]] ja [[okupatsioon]] paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli [[suvevaheaeg]] või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane [[kentaur]] —, kes oli oma [[jalgratas|jalgrattaga]] nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla [[lütseum]]iski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja [[muna]]de alt [[korv]]ist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi [[tampoon]]e. Martine'i küla naabruses asuva suure [[alev]]i meer — selle alevi lähedal asetsevas [[järv]]es oli hea [[ujumiskoht]], kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva [[asjaajamine|asjaajamise]] tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja [[elurõõm]]ust, oli mõistetud [[surm]]a. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor [[märter]], kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks. (lk 15-16)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
 
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
 
30 838

muudatust