Sakslased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Sakslased''' on rahvas [[Saksamaa]]l, Põhja- ja Kesk-Euroopa piiril. Laialdaselt on levinud uskumus, et sakslastel puuduvat [[huumor]]imeel, mis ei saa siiski tõsi olla, sest vastasel juhul oleksid eestlaste seast parima huumoritajuga [[saarlased]], kes tutvusid 13. sajandil sakslastega viimastena, saarlaste huumorimeele suhtes on [[Hiiumaa]] teadlased aga ammu tõestanud vastupidist. Saksa köögiga on lood enam-vähem analoogsed. Eestile pole sakslased andnud midagi peale [[linn]]ade, [[tee]]de, kanalisatsiooni, [[muusika]], [[kirjandus]]e, [[teater|teatri]], [[vanasõna]]de, lorilaulude, [[Kalevipoeg|rahvuseepose]], [[vein]]i ja [[õlu|õlle]], [[hapukapsas|hapukapsa]] ja [[kartul]]i, [[korsten|korstnate]] ja [[kemmerg]]ute, [[luterlus]]e ja vennastekoguduste, [[kool]]ide, suurema koguse sõnavara, nimede ja [[tähestik]]u. Ja [[laulupidu]]de, mida eestlased ja lätlased hakkasid korraldama esimese baltisaksa laulupeo eeskujul. Sakslased kõnelevad valdavalt [[saksa keel]]t või sellele lähedasi germaani keeli.
==Proosa==
* Ema oli omal ajal rikkas [[perekond|perekonnas]] guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve [[Saksamaa]] läbi sõitnud, ja tema [[silm]]is olid sakslased üksainus nosu[[piip]]e suitsetav ja läbi [[hammas]]te sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta [[töö]]d tegema, hoolsalt [[raha]] kokku kraapima, labast korda pidama, [[igavus|igavat]], reeglipärast [[elu]] elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate [[käsi|kätega]], filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
:"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] [[kinnas|kindad]] kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi [[viiul]]ipoognat."
25. rida:
* [[Ljudmila Ulitskaja]], "Daniel Stein, tõlkija". Tlk Ilona Martson. Tänapäev 2013, lk 314
* Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega [[elamu]]d, [[loss]]id või [[vannituba]]dega [[villa]]d. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma [[Ostlemine|sisseoste tegema]], [[turg|turule]] või [[komandantuur]]iga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše [[vihkamine|vihata]] täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset [[vastupanu]] osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma [[hädaoht]]u sattumata, sest [[risk]]ida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku [[hukkamõist]]u alla ja [[boikott]] oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma [[jutlus]]es... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende [[patrull]]id jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla [[auto]]dega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha [[hirm]] ise sundis lapsi [[koduõu]]edesse jääma. (lk 24-25)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
==Välislingid==
| |||