Ruth Benedict: erinevus redaktsioonide vahel

* Iga ühiskond, mis esindab selgelt ükskõik millist ühiskondlikku orientatsiooni, arendab teatud voorusi, mis on tema valitud eesmärkide jaoks loomulikud. On äärmiselt ebatõenäoline, et isegi parim ühiskond oleks võimeline rõhutama ühes ainsas ühiskonnakorras kõiki neid voorusi, mida me inimese elus kõrgelt hindame. Utoopiat ei saa teostada kui lõplikku ja täiuslikku struktuuri, milles inimese elu veatu õitsenguni jõuab. Sedasorti utoopiad tuleks puhtalt unelmateks tunnistada. Reaalsed ühiskonnakorra parandused sõltuvad palju mõõdukamatest ja palju raskematest valikutest. (lk 267)

* Me võime hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle. Igaühe jaoks, kes on nende võimu all üles kasvanud, on nende äratundmine piisavalt raske. Ja veelgi raskem on vähendada oma erilist armastust nende vastu, kui selleks tungiv vajadus peaks tekkima. Nad on niisama tuttavad nagu vana armas talukoht. Iga maailm, kus neid ei paista, näib meile rõõmutu ja ebasobiv. Ometi on tegemist just nende joontega, mis fundamentaalse kultuurilise protsessi toimides kõige sagedamini äärmusteni viiakse. Nendega esineb ülepingutamist ja need kipuvad rohkem käest ära minema, kui ükskõik millised teised jooned. Just seal, kus on kõige tõenäolisemalt vajadus kriitika järele, oleme kindlalt kõige vähem kriitilised. Revisjon tuleb, aga see tuleb revolutsiooni või kokkuvarisemise teel. (lk 268)

* Inimene tänavalt mõtleb ikka veel nõnda, nagu oleks üksikisiku ja ühiskonna antagonism paratamatu. See tuleneb suurel määral sellest, et meie tsivilisatsioonis on ühiskonna regulatiivsed tegevused esile tõstetud ning me kaldume samastama ühiskonda nende piirangutega, mida seadus meile peale paneb. Seadus määrab ära, mitu miili tunnis ma autoga võin sõita. Kui see piirang ära võtta, siis olen ma palju vabam. See ühiskonna ja üksikisiku vahelise fundamentaalse antagonismi põhjendus on väga naiivne, kui seda laiendatakse põhiliseks filosoofiliseks ja poliitiliseks arusaamaks. Ühiskond on regulatiivne ainult kohati ja teatud olukordades ning seadus ei ole samatähenduslik ühiskonnakorraga. (lk 272)

* Antropoloogiat peetakse sageli lootusetuse saadikuks, mis inimese heatahtlikud illusioonid tühistab. Kuid ükski antropoloog, kellel on kogemus teistest kultuuridest, pole kunagi arvanud, et inimesed on automaadid, kes viivad masinlikult täide oma tsivilisatsiooni ettekirjutusi. Ükski seni vaadeldud kultuur pole suutnud välja juurida erinevusi nende isikute temperamentides, kes selle kultuuri moodustavad. Alati on tegemist mõlemapoolse andmise ja võtmisega. Üksikisiku probleemi ei saa lahendada kultuuri ja üksikisiku antagonismi rõhutamisega, vaid hoopis rõhutades seda, kuidas nad vastastikku teineteist tugevdavad. (lk 273)