Vann: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[File:Jacques-Louis David - La Mort de Marat.jpg|pisi|[[Jacques-Louis David]]i teos "Marat' surm" ("Marat assassiné", u 1793) kujutab vanniskäigu ohtusid.]]
==Proosa==
* Kõige raskemini püütav [[kala]] on vanni lipsanud [[seep]].
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974
* Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud [[kõnevõime]] terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "[[Tuhat ja üks ööd|Tuhande ja ühe öö]]" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia [[parfüüm]]id poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt [[nauding]]ut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud [[šampoon]]i ja [[kölni vesi|kölni vee]] lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.
:Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga [[puhtus|puhtana]], mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks [[täi]]?
:Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)
* [[Sein]]ad kaetud valge [[email]]iga, [[põrand]] kiviparketist, [[taburet]] metalltorudest... On võimatu kirjeldada [[joovastus]]t, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli [[õnn]]elik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, [[vesi]] nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist [[vaht]]u... [[käsn]] helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet [[valgus]]t vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, [[pimsskivi]], [[hari|harja]], käsna ja [[käärid|kääre]]. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:
:"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!" (lk 29-30)
* [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
==Luule==
<poem>
[[Mees]] istus päevi uksepiidal
| |||