Pühapäev: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
33. rida:
* [Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et [[aeg]] kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi [[hambaarst]]i ooteruumis ebamugaval [[tool]]il; istuda pühapäeva pärastlõunal [[kodu]]s [[rõdu]]l; kuulata ettekandeid tundmatus [[keel]]es; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..."
** [[Albert Camus]], "[[Katk (Camus)|Katk]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 153
* Elas väike Jussike, kellele väga meeldis pühapäev. Kui tore oli hommikust õhtuni mängida ja hullata! [[Töö]]d teha aga ei olnud üldse tarvis. Jussike soovis, et alati oleks pühapäev. Ta otsustas minna pühapäevamaale ja paluda Pühapäeva, et see iga päev tema juures oleks. (lk 1)
* Pühapäevamaal oli väga [[ilus]] ja Pühapäev ise veel kõige ilusam. Aga siis nägi Jussike, et Pühapäev oli kõik teised päevad, kes Jussikesele juba tuttavad olid, külla palunud. Pühapäev kiitis kõiki hea töö eest ja ütles, et Pühapäevamaal on ainult nendel hea olla, kes tublid on olnud. Aga kõik päevad ütlesid, et nii tublid nad küll poleks olnud, kui Jussike neid igal pool poleks aidanud. Jussikesel oli kangesti hea meel. Ta lõi [[tants]]u koos teistega. Talle ei tulnud enam meeldegi paluda ainult Pühapäeva kogu aeg tema juures olla, sest nüüd olid ju kõik päevad tema [[sõbrad]]. (lk 20)
** [[Silvi Väljal]], "Jussikese seitse sõpra", 1999
* [[Kirikutorn]]id on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti [[maastik]]us — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob [[rahu]] ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
** [[Marju Lepajõe]], [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
* Tulnud [[põõsas]]test välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudest [[jalakäija]]test, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkem [[tolm]]u üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühja [[lapsevanker|lapsevankrit]] ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See oli pühapäev. (lk 42)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
==Vanasõnad==
| |||